Inimesed ja töökultuur minu ümber

Inimene sotsiaalse olendina ikka vajab teisi enda ümber. Iseasi muidugi, kas nii palju teisi, kui seda suurlinnal pakkuda on. Lähen hommikul rongi – seal on palju inimesi. Rongijaamas kõnnin inimsummas treppide poole. Siis ootan järjekorras, et koos inimmassiga trepist alla minna. Siis olen inimmassiga maa all. Kõnnin raudteejaamas, kuhu on kogunenud kurvema saatusega inimesed ehk kodutud, kes on veel magusas unes. Siis kõnnin imimmassiga oma kontorini, kus hunniku inimestega lifti ootan. Seda vaid selleks, et end inimeste sekka lifti pressida ning seejärel saja inimesega kontoriruumi jagada.

Nädalavahetustel poodi minek on veel põnevam üritus, sest siis saab testida, kui palju inimesi poodi mahub. Kaubanduskeskuses kõndides voolame koos inimmassiga, aga siis on taustaks vali muusika ka. Eesti inimlagedad tänavad ning tühjad metsad, küll te olete alles mõnusad! Ja kas ma tõesti arvasin Eestis elades, et paari inimesega kabineti jagamine on lärmakas? Nüüd kõlab see küll kui luksus kuubis. Ja mul oli veel oma kabinet…Unelm!

Tööl olen nii mõnegi inimesega tuttavaks saanud ja lähemaltki suhelnud. Niimoodi üksikuna- väikse seltskonnana mulle inimesed täitsa meeldivad, aga palun mitte massidena. Minu introverdiloomus on tegelikult seltskonna suhtes väga valiv. Eelistan olla pigem üksi kui halvas seltskonnas. See-eest inimestega, kellega mul on ühised huvid ja kes mõjuvad mulle inspireerivalt, naudin väga suhtlemist. Ja muidugi olen siin eriti hindama hakanud pikaajalisi sõprussuhteid. Skaipides ja niisama messengeris kauaaegsete sõpradega jutustades tundub, nagu polekski aega möödunud. Mina usun küll, et õige sõprus ei kao kiirelt. Mul näiteks on sõpru igast eluetapist saati. Jah, isegi lasteaiast (tšau, Elerin!). Sügavama sõprussuhte loomine nõuab aega ja energiat, aga mida vanemaks, seda vähem seda ajakest on. Töö ja hobid nõuavad oma. Selliseid pealiskaudseid jutustamisi pean pelgalt tutvuseks. Pealegi, mida aeg edasi, hoian palju ka endale. Ei kipu väga kergelt end avama. Sest noh, eks inimesi ole igasuguseid ja nii mõnigi võib isiklikumaid jutte hakata hoopis pahatahtlikult enda kasuks ja minu vastu ära kasutama. Selline skeptik olen. 

Praeguses eluetapis olen kohanud mitmeid inspireerivaid inimesi. Mul on au ühe sellisega isegi ühes tiimis töötada. Ta on minust vaid mõned aastad vanem, kuid mulle täielikuks eeskujuks. Ta on oma praeguses juristitöös täielik professionaal, kuid õpib veterinaariks, mis paistab olevat ta tõeline kutsumus. Tal on palju hobisid, trennist kokkamise, pulmapärgade valmistamise ja õmblemiseni. Samamoodi oli täiesti hämmastav naine see, kes meie tiimist edasi liikus. Kui tark, särav, elav ja osav võib mõni inimene olla! Lisaks näevad nad mõlemad suurepärased välja, omades ilusat garderoobi ja osates riietuda (no mis ma teha saan, et mulle riided meeldivad ja ma märkan alati teiste riietust). Mõlema elus on olnud raskuseid, nii töö-pere, kui ka suhtealaseid ning nad ei häbene nendest rääkida. Sest ega inimese tugevust määra see, kui vähe tal raskuseid olnud on. Loeb ikka see, kuidas neist välja tulla osatakse.

Neilt mõlemalt olen õppinud ka suhtlemist. Tänu selles tiimis töötamisele olen avastanud, kui sooja tunde tekitab toetus ja kui motiveeriv on kiitus. Ma olen küll seda tüüpi, et laitus ja kriitika sünnitab negatiivset emotsiooni. Jah, ka negatiivsuse ja kriitikaga võtan ma end rohkem kokku ja parandan oma sooritust. Sest peab. Aga positiivsuse ja kiitmisega tekib minus õhin sisse ja ma teen veel paremini. Sest ma tahan! Eks igaühele on vaja oma lähenemist.

Oma praeguselt töökaaslaselt õpin seda, kuidas siinmail diplomaatiliselt suhelda. Sest ainult minu moodi ei saa, võõras kultuur ikkagi.

Austraallastel on vajaka konkreetsusest. Ütlen seda puhtalt oma kogemusest. Olen siin avastanud, et minu tööstiil on siinsega võrreldes üsna otsene. Ja eks olen pidanud oma prauh-prauh-tankiga üle-kiire-kiire-on stiili väheke pehmendama. Nüüd käib ette ja taha rohkem viisakusfraase kui Eestis. Aga samas mu konkreetsust hinnatakse siin. Sellepärast anti mulle ka täitsa oma projektike juhtida. Kokkuvõtlikult öeldes pean juhtima vägesid teatud lepinguläbirääkimiste juures ja aitama vastavatel finantsinimestel lepingud allkirjastamiseni saada.

Kõlab lihtsalt? Asetame selle kõik kohalikku konteksti. Kõigil on koguaeg kiire-kiire ja süveneda ju ei jõua. Ma pole siiani pihta saanud, kas neil tõesti on nii tohutult palju teha. Või on asi organiseerimatuses.

Minu plaanide ja eesmärkide keskset elu saadavad pidevad nimekirjad. Nii on mul kogu aeg täpselt paberil (noh, tegelikult küll Outlookis) kirjas, mida ma tegema pean. Ja kui mul on palju teha, siis ma lihtalt hakkan otsast pihta. Süvenen täielikult ühte ülesandesse ja sel ajal teistele ei mõtle. Loogiline ju, kõike korraga tehes ei saagi midagi korralikult tehtud.

Aga siin on mu nimekirjad ja asjadel järje hoidmine saanud osaks VAU-efekti. Et mida, sa reaalselt panedki kirja kõik, mida me selle projekti raames tegema peab ja uuendad seda igal koosolekul? Et igal koosolekul ongi eesmärk, kindel teemade järjekord ja tulemus (ülesannete jaotus)? Vau, kuidas sa seda küll teed?

Ja siis on asja tulemiks see, et kahe nädala pärast uuel koosolekul vaatame sedasama nimekirja ja nendime, et jaa, ikka veel ootavad paljud asjad oma järjekorda. Mul tekib alati selline piinlik hetk, et kuidas läheneda. Eriti võttes arvesse, et kõik muud asjaosalised on minust vanemad kah. Ei taha teistel väga „seljas ka elada“, aga samas tahaks asjaga edasi liikuda. No tegelikult me liigumegi selle projektiga nende jaoks „hirmutavas“ tempos edasi, aga mul on ikkagi veider. Eks ma niimoodi õpingi natuke juhtimist, mulle tegelikult väga meeldib nii. Mida aeg edasi, seda kindlamaks muutun ma vastutuse võtmise ees ning n.ö vägesid meeldib mulle juhatada küll. Ja olen saanud väga head tagasisidet, ju siis on suhtlemisstiil kohane olnud. Aga eks küsimusi, kas saab paremini, on mul ikka. Küsimustest algab innovatsioon! 

Siinses töökultuuris on saanud suureks osaks mu igapäevatööst minu ülesannetest nende tagasilükkamine, mis tegelikult pole minu pädevuses. Kui eestlane on kärme ülesandeid enda kanda võtma, siis austraallane neid kellegi teise kaela lükkama. Koos vastutusega muidugi. Õigustiimi on hea lükata kõik, mis vähegi lepingutega seotud. Aga tegelikult lõpeb meie pädevus teatud kohas ära. Nii et siis tulebki viisakalt (oi, kui piinlik-viisakalt) öelda, et võtke oma päring tagasi. Ja tehke ise. Aga viisakalt ja suhkruglasuuriga kaetult.

Selline jutt siis inimestest ja töökultuurist. Tegelikult tahaks nii paljust kirjutada, aga päevad kaovad kiiremini kui liiv sõrmede vahelt ära voolab. Aga nagu kõlab mu viimase aja lemmiktsitaat, et väljend „mul pole aega“ tuleb tegelikult ümber sõnastada „see pole minu prioriteet“. Jah, minu prioriteet on vabal ajal trenni teha, lõdvestuda ja nädalavahetustel Kaspariga igast toredaid kohti avastada. Kohe täitsa teine tunne tekib, kui asju selle nurga alt vaadata. Miks pole blogi mu prioriteet, ometi mulle kirjutada nii meeldib? Lähengi nüüd selle üle filosofeerima!

804702_10153746164419425_1331113567_n
Ja siis ühel reedel tõi Kaspar ilusaid lilli. Jube pildikvaliteet, ups
12833296_10153746164814425_1945305398_n
Ükskord tegin reedemeeleoluse selfi
Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s