Täna ütlesin tööl oma lõpliku otsuse. Pikalt kaalutletud kaunike.
Otsus oli, et ma siiski ei soovi sponsorviisale üle minna. Miks? Ma ei mõista, miks peaks koju naasmiseks põhjendus olema, kuid mu otsus näib siiski kõrvaltvaatajaile üllatav. Et misasja, võta see paradiis ometi vastu.
Aga mis paradiis? Sellest olen juba kirjutanud, et igal riigil on oma plussid ja miinused. Mina näen oma tulevikku Eestis. Jah, Austraalias on kõrgemad palgad. Aga kulud on ka suuremad. Pealegi – tubli, leidlik ja töökas inimene saab igal pool kenasti hakkama. Siin saaks ehk nänni, nagu riideid jms rohkem osta, aga selle järgi elukohta ju ometi ei vali.
On jah soojem kliima. Aga mitmeid kuid järjest +30 kraadi ei ole midagi nii mõnus. Eestis on jah hea, kui kuumalaine kestab mõned päevad. Lippan isegi rõõmsalt randa. Troopika on ka mõnus, aga seda puhkuse ajal. Enamasti seostataksegi palme ja kuuma ilma puhkusega. Isegi peesitaks praegu kuskil Fidžil. Aga igapäevaelus on see kuumus tüütav ja teeb uimaseks. Pealegi pole Eestis torme. Meie torm ja paduvihm on enamasti Austraalias toimunu kõrval kerge tuuleiil ja tibutamine.
Inimesed on sõbralikumad ja avatumad. Jah, on küll. See on küll eestlasele arengukoht. Aga eestlane on vähemalt otsekohane ja konkreetne. Eestlase töökultuur on selge ja otsene.
Oma tiimis oleks ma ikkagi juristide abiline. Ajutiselt on see töö väga arendav- nii keeleliselt, ärimudeliste ja -riskide mõistmisel, analüüsimisel kui ka inimestega suheldes. Aga pikas perspektiivis peaksin ikkagi kas siin juristiks kvalifitseeruma (ei taha!) või edasi liikuma. Sest paigal seista ma ei taha. No see eeldaks, et ma tahaks siin kauem olla. Ja kui ma Eestis veel juuras midagi teha tahan, siis ei oleks ka mõistlik aastaid eemal olla. Usun, et praegune aeg on täitsa paras ja pädevus täitsa olemas ja värske. Aga mitte mitmete aastate pärast. Ja miks olla siin pelgalt abiline, kui Eestis juba olen täiskvalifikatsiooniga?
Igaühel oma soovid ja unistused. Mina tahtsin välismaal pikemalt ringi reisida. Tehtud ja suure tõenäosusega lähitulevikus on veelgi reisisihtkohti täitumas. Tahtsin rahvusvahelist töökogemust. Tehtud. Välismaal pole kunagi pikemalt elada tahtnud ning aasta-poolteist on täiesti piisav.
Mulle on alati Eestis meeldinud. Sama on Kasparil. Siin olles oleme kodumaist elu rohkem hindama ja väärtustama hakanud. Eestis on pere ja oma inimesed, kellega side on tekkinud aastate jooksul. Mälestused. Eesti keel. Minu jaoks on päris tüütu koguaeg inglise keeles rääkida.
Kõik need põhjused pulbitsesid mu sees. Algul oli suur elevus pakkumise üle, kuid selle settides jäi järgi soov koju minna. Mul oli Eestis päris vahva ametialane areng ja ma kavatsen sellega jätkata. Jah, ilmselt mitte üleöö, aga see ongi siinkäimise hind. Et Austraaliasse tulla, jätsin ja loobusin nii mõnestki (ametialasest) võimalusest. Koju tagasitulekuks tuleb jätta siinne turvalisus. See ongi välismaal käimise hind. Ja ega ma oma (töö)kogemusi ju maha ei jäta. Need ju on ja jäävad.
Aga kas ma kahetsen midagi? Oh ei. Tõesti, kui on soov, minge välismaale. Lihtsalt käige seal ära. Ükskõik, kas niisama seljakotiga rändamas, õppimas või töötamas. See avardab tohutult silmavaadet, elust arusaamist ning võtab selle rahutuse hingest ära. No see rahutus peab ju seal ometigi olema, kui on soov ära käia. Et poleks tagasi vaadates kahetsust – oleks ikka pidanud käima ja kogema. Minul küll Eestis oli väike nukrus hinges, et mina ei saagi neid vahvaid elamusi mujal. Tegelikult on minek lihtsam, kui arvatagi oskad. Lihtsalt tuleb tegutseda ja mõnest asjast (ajutiselt) loobuma. Tegema ellu ruumi uue jaoks.
See kogemus on olnud võrratu. Ja jätkub veelgi. Täna öeldi, et saan siin töötada nii kaua, kui seadus viisaga lubab. Nad hindavad mu ausust, et kohe ära ütlesin. Oleksin ju võinud venitada ja head nägu teha ning sellega endale seal töötamisega aega võita. Aga nii ma ei saa, vassida ja ebasiiras olla. Tahaks ikka öösel rahuliku südamega silma looja lasta. Riskisin ja riskin siiani, et minu asemele otsitakse kohe keegi uus. Aga mul on üks suur projekt pooleli ja praeguse informatsiooni kohaselt saan selle lõpuni viia. Jätaksin korporatsiooni endast jälje. 🙂 Nad olid üsna mõistvad, eriti see jurist, kellega kõige tihedamalt koos töötan. Ta on isegi võtnud vastu vastuvoolu ujuva otsuse lahkuda ühest linna parimast advokaadibüroost, et asuda õppima äärmiselt juurakaugel ajal, mis tema tegelik unistus on. Elame ju vaid korra, enda sisetunnet tuleb järgida. Kui miski kripeldab, siis põhjusega. Minul ka kripeldas ja ei lasknud öösel rahulikult õiglase und nautida. Sisetunne, va kavalpea, ründab ikka siis, kui kõige kaitsetum oled ja mõistus on liiga unine, et esitada ratsionaalseid vastuväiteid.
Kõik need muljed, kaunid vaated, uued inimesed, uued algused – kõik on olnud suurepärane. Aitäh, Austraalia! Ma ei taha küll jääda Sinuga, kuid ma ei unusta siinveedetud aega kunagi. Arendasid mind ja pakkusid palju. Kuid peagi on aeg minna koju.
Oleme siin tutvunud armsate loomakestega
Seikluslik elu 