Olen kahe tule vahel. See olukord on kestnud juba pea mitu nädalat. Ühel hetkel olen elevil siiajäämise pärast ja võimalustest praegusel töökohal. Siis võtab juba võimust soov koju tulla ning kodus tööelukest ja pesa punuda. Mida teha?
Jah, mulle pakuti sponsorviisat. Võimalust siin riigis töötada üks kuni neli aastat praeguse tööandja juures, kes peab mulle kogu selle aja jooksul tagama kindla töölepingu ja maksma selle viisa eest tuhandeid dollareid ning muidugi mulle kindlat palka puhkuse ja kõigi muude hüvedega. Mitte ainult, nad lubasid ka Kaspari lisamise viisale kinni maksta (de facto partner). Seesama võimalus, millest räägivad nii paljud siin kohatud eestlased. Nii paljud ihaldavad seda, et juba sellest paistab olevat surve.
Tegelikult ei ole see kõik nii lihtne, et ainult anna avaldus sisse, maksa hunnik dollareid ja saadki viisa. Selleks kulub tohutu pabermajandus, millega pean tõendama oma pädevust ja tööandja miks ta vajab ametipostile mind, mitte Austraalia kodanikkku. Igaüks seda viisat ei saagi, peab olemas kas teatud haridus või kogemus. Lisaks peaksime tõestama Kaspariga, et oleme juba aasta aega koos olnud. Ega ma isegi kindlalt ei tea, kas selle viisa jaoks sobilik kandidaat olen, aga meie HR osakond on lootusrikas.
Olen väga meelitatud, et mind töö juures niimoodi hinnatakse. Meie tiim on suurepärane. Näen endal võimalusi edasiliikumiseks veidi rohkem ärilistele suundadele. Naudin vaatlemist ja osalemist globaalse ettevõtte ärimudelis, nende riske hinnates ja tehinguteks ette valmistades. Mul on olnud vedamist! Pakkumise vastu võttes saaksin üsna suure tõenäosusega töötada suisa globaalsete projektidega. Nad hindavad mu konkreetsust, eesmärgile suunatust ning soovi õppida, pingutada ja (kiirelt) edasi jõuda. Mina õpin neilt teistsugust süsteemi, asjadekorraldust ning avatumat suhtlemist.
Aga üks osa minust tahaks siiski koju tulla. Rakendada neid siiani saadud kogemusi (nii Eestis kui välismaal) kaunil kodumaal. Ma pole kunagi olnud seda tüüpi, kes Eestist jäädavalt ära kolida tahaks. Teeks veel oma suure unistuste reisi ära ja olekski kõik välismaa eesmärgid täidetud, milleks olid siis pikem reisimine ja erialane töökogemus.
Aga samas – kes ütleb, et ma pean siia jääma? Töötaks siin veel aasta-paar (pärast seda meeletut paberimajandust, juhul kui mulle see viisa võimaldatakse). Samas ei saaks ma siin töötada kvalifitseeritud juristina, selles erialas on piirangud ees. Siin juurde õppida ja juristiks kvalifitseeruda ma tõesti ei sooviks. Õpitud juba küll täiskohaga töö kõrvalt. Näeksin pigem võimalust edasi liikuda veidi teistsugusele erialale, mida rohkem projektide ja lepingute täideviimisega seotut. Aga ega ma pole kindelgi, kas ma tahaks juurast kaugemale liikuda. Tööalased dilemmad.
Praegu on seis selline, et oma tiimile ütlesin jaatava vastuse, aga meie tiimi juhtiva tiimi ülemus pole veel kindlat pakkumist (koos kindla palganumbriga teinud ja nii) teinud. No eks tema peab omakorda juhtiva direktoriga arutama (tere tulemast korporatsiooni!). Pärast minu jah-sõna on mu üks tiimikaaslane teinud eriti osavat lobitööd, et mind ettevõttesse tugevalt sisse juurutada. Näiteks sain oma lauale esimese suurema projekti, kus saan juhendada raamlepingute sõlmimise osas. Natuke projektijuhtimise kogemust ka.
Niisiis olengi ristteel – mis teha? Siinkohal müts maha, kraaps ja niks mu suurepärasele partnerile. Tema on nagu minu poi selles dilemmademeres. On nõus siin veel aasta-kaks olema, kui see võimalus on mulle tõesti (tööalaselt) tähtis. Oleme arutanud, kuidas elu siin kodusemaks muuta. Teisalt on ta valmis ka õige pea koju tulema (pärast seda pikka reisi, muidugi). Mina olen see, kes muudkui arutab ja argumenteerib nii ühte kui teist poolt. Eks lõppude lõpuks tuleb otsustada nii, nagu sisetunne ütleb. See on mind alati õigele rajale juhtinud. Aga kõigepealt vaatan nende konkreetsele pakkumisele otsa. Lihtsalt see võtab aega. Sest see siin on Austraalia. Võimaluste maa. Ja mina olen ääretult õnnelik, et mulle sellist võimalust pakuti ja keset suurlinna mu tööd niimoodi hinnatakse. Kui mitte midagi muud, siis enesekindluselaksu ja motivatsiooni rohkem pingutada saan sellest kindlasti.
Seikluslik elu 