Aga mida me siinmail sööme?

Ilmselt on varasematestki postitustest läbi kumanud, et me Kaspariga mõlemad suhtume toitu pigem kirglikult. Paneme mõlemad rõhku toitainerikkale, vitamiinirohkele ja puhtale toidule, otsides maitseelamusi. Ma arvan, et suhtes on ühesugune suhtumine toitumisse üsna oluline. Minusugusel veidi foodiel, kes üsna kartmatult kõike proovib, oleks keskmise kartuli-kastme mehega päris keeruline koos olla. Esiteks tean kogemuse põhjal, et erinevaid roogasid ma vaaritada ei viitsiks (ratatouille ühele ja praemakaronid ketšupiga teisele?) ja ei leia ka põhjust, miks peaks. Samas ei tahaks, et kodus koguaeg rämpstoitu leiduks. Kolmandaks oleks äärmiselt raske minna restorani inimesega, kes on toiduga äärmiselt valiv. Kindlasti pole see suhtes ainus määrav asjaolu, kuid kooselu puhul juba kord on nii, et võiks olla võimalikult palju erinevaid vaatenurki elule. Eks see toitumise tähtsustamine võib olla ka minu kiiks.

Eesti ja Austraalia köögid on küll erinevad, kuid on ka nii mõndagi sarnast. Näiteks mitmekesisus. Kui palju Eesti toidust on „ehe Eesti asi“? Tänapäevane Eesti köök on üsna segunenud. Väljas einestades süüakse ju üsna tihti sushit, Tom Khad, erinevaid pastasid jms. Need ei ole ju klassikalised Eesti road. Lääne-Euroopast eristume eelkõige musta leiva, hapukapsa, keefiri ja kohupiima tarbimise poolest. Mis puutub restoraniroogadesse, siis on inspiratsiooni napsatud kõikjalt maailmast. Üldiselt pean Eesti toidu- ka kohvikukultuuri üsna kõrgeks. Paraku on maitseelamuse saamisel ka kõrge hind. Kuid see eest on restoranidel-kohvikutel tihti mõnus omanäoline interjöör. Kodutoitude puhul on eestlased eeskuju võtnud eelkõige Ida Euroopast (guljašš, rosolje, borš, pelmeenid jms)

Ka Austraalia köök on väga segunenud ja erinäoline. Nagu varem maininud olen, siis maapiirkondades oli toitumine ebatervislikum. Seal süüakse rohkem vorstirulle ja „meat pied“, mis valatakse grillkastmega üle. Kumbki neist mulle ei maitse. Maal kulistati ka rohkem limonaadi ja pearoa juurde kuulusid „chips“ ehk friikartulid. Ka kodustes toitudes. Hommikusöögiks süüakse tihti WeetBixe (nagu müslitahvlid) ja röstsai Vegemitega (kingaviksi meenutav pärmiollus, mida austraallased armastavad süüa). Olen korra proovinud, ei meeldinud. Ilmselt määrisin liiga paksu kihi ja ehk oleks pidanud näiteks juustu lisama. Kasparile see maitses. Ka pähklivõi on populaarne.

Vegemite. Pildid on seekord võetud Googlest.

Suurlinnas on toitumine erinev. Hommikuks ehk brekkyks süüakse ikka peamiselt röstsaia (tihtilugu täistera või lausa sepikulaadsele tootele), aga väga Ozzielik on peale määrida avokaadot, katteks kasutada lõhet ja kogu kupatus paari tilga sidrunimahlaga maitsestada. See on tõesti hea, oleme kõiksugu määrded avokaadoga asendanud. Need on siin alati mõnusad küpsed ka.

Töö juures on meil alati saadaval erinevat röstsaia, Vegemitet, pähklivõid, moosi ja pisikesed pakid pähklisegusid ning kuivatatud aprikoosiampse. Kahel päeval nädalas on puuviljapäevad ka, neid tuuakse kastiga. Väga tore komme, sest puuviljad vahepalana on hea valik.

Lõunaks süüakse tihtilugu salatit, aga vahel ka võileibu. Õhtusöök paistab suurem, tähtsam (ja sotsiaalsem) toidukord olevat.

Mingeid komme-küpsiseid kontorites reeglina ei pakuta. Kord kuus süüakse sünnipäevalaste auks torti. Üldiselt Aussidel pole kombeks magustoitu pakkuda. Poodides on letid maiustustest lookas, aga ühiselt istumisel ei pruugigi magustoitu olla. Ma eelistaks seda Eesti kommet, kus kooki saab ikka ka.

Vahel harva, kui mõni suurem koosolek on, ringleb kontoris kas siiseid Canterbury komme või Tim Tam küpsiseid (väga maitsvad, aga tohutult magusad). Canterbury tooted ongi siin põhilised, neid müüakse Inglismaal ka.

Tim Tam

Maiustused on siin väga head ja suussulavad, aga natuke liiga magusad. Austraaliale omane on Rocky Road maiustus, mis koosneb vahukommist ja šokolaadist. Jäätised on siin väga maitsvad, kui jällegi – väga magusad. Väga populaarne on salted caramel maitse, mis jäätises on tõesti imeline. Nagu enamus tooteid, kehtib ka magusaga tihtipeale pakkumine, et mitu tükki ostes saab odavamalt. Üsna lihtne on magusat liiga palju kokku osta. Maiustused on minu hinnangul üsna soodsad, eriti kilohinda arvesse võttes. Üksikult väikseid šokolaade on kallis osta, aga suuri pakke küll mitte.

Poes on toit üsna mõistliku hinnaga. Kuulsin enne siiatulekut jutte, et jube kallis on. Elatustaset ja palku arvesse võttes ei ole. Palju on sooduspakkumisi, millega on toode lausa üle poole soodsam. Ja neid pakkumisi on palju. Maal elades läks meil toidule ca 50 taala nädalas rohkem ja siis valisime hoolega, mida korvi pistame. Linnas sätime enamasti korvi, mida hing ihkab, ning saame ikka väiksema arve kui maal elades. Käime kord nädalas suuremal toidušopingul ja kahepeale kulub umbes 180-200 taala. Minu arust pole üldse palju, võttes arvesse, et sööme üsna hästi. Hea toitumine on ju ikkagi tervise pant. 

Siin on puuviljade valik pidevalt lai. Ostame tihti mangot, kirsse, ploome, õunu ja nektariine. Litšid on ka üsna head. Köögiviljadest on samuti valik üsna lai. On veidraid vilju, nagu näiteks turnip, mis on üsna kaalika moodi. Idude valik on lai, samuti erinevate salatiliste. Bataat on üsna tavaline asi, mida süüa. Enamasti meil ongi toidukäru juurviljaletist lahkudes üsna täis.

Litšid

Samuti müüakse siin üsna normaalse hinnaga tooreid krevette, mille pideva tarbimisega olen väga harjunud. Samuti saab pakkumisi jälgides hea hinnaga osta lõhet. Lihavalik on alati üsna lai ja seda ka veise ja lambaliha puhul.

Minu mäletamist mööda on ülalloetletud asjad Eestis üsna kallid. Ilmselt paljude toidukorv koosneb endiselt asjadest a’la sai, piim, hapukoor, makaronid ja hakkliha. Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes kodus (ja väljas) klassikalisi Eesti “sööklatoite” tahaks. Muidugi osa neid Ida Euroopa toite on lihtsalt imelised (guljašš, pilaff, aga ka eestipärased kodused kotletid kartulipudruga), aga viinerikastet ja praemakarone vaaritamast pole ma end leidnud. Eestis poekorvidesse piiludes tundus selline “klassikalise toidu” valik üsna tavapärane olevat ja pole ka survet muid asju odavamalt müüa. Samuti on paljud köögiviljad, nt Baklažaan, kallid. Arusaadav ka, võttes arvesse meie laiuskraade.

Siinmaal on veel üsna hea juustuvalik. Minu viimase aja lemmikavastus on suitsutatud Cheddar. Imeline! Ungari salaami on väga populaarne, samuti on poes üsna lai Itaalia sinkide valik.

Eesti toitudest igatsen leiba, keefiri ja kohupiima. Leiba ostame Eesti poest sügavkülmutatuna ja tavapoes müüakse Pumpernickelit, mis on nagu TeraJass vms leib. Avastasime hiljuti rõõmuga, et Buttermilk on meie keefir. Kahjuks kohupiima pole kuskilt leidnud, müüakse vaid Ricottat. Aga heeringat, tatart sprotte ja hapukoort müüakse küll tavapoodides.

Mis restoranidesse puutub, siis võtmesõnaks on mitmekesisus. Igas kaubanduskeskuses on oma Food Court, kus on ohtralt toidulette – saab kebabi, hamburgerit, salatit, pitsat, Mehhiko, India, Hiina jms toitu. Seda kõike enamasti umbes 10 taala eest. Nende kohtade India toidud on minu meelest parimad.

Igas äärelinnas leidub enamasti Itaalia ja mingeid Aasia toite. Oleme mõlemad tohutud India toidu fännid, karri riisiga ja küüslaugunaaniga läheks iga kell. Restoranides on aga tihti toidud liiga vürtsikad. Aga siiski tohutult head! Väga meeldib veel Vietnami ja Korea köök. Olen üldlaastus õppinud erinevaid Aasia riikide kööke eristama. Olgem ausad, ega ei ole ikka küll vaid riis ja nuudel! Nad oskavad tavalise toidu nii eriliseks teha ja seda vaid maitseainetega. Imeline!

India köögist on mu üks lemmikuid Vegetarian Korma. Hiljuti avastasin ka Kofta pallid, mis maitsevad nagu lihapallid, aga pole seda teps mitte. Tahaks nii Kormat kui neid palle proovida ise vaaritada. Nii tore on proovida kokata uusi asju, nagu ka uusi asju proovida. Kuidas ma teaks, et Kofta pall viib keele alla, et India juust baklažaaniga on tõeline nauding või et mulle maitsevad Koreapärased tšillikrevetid, kus kõigepealt on tunda magusust ja siis lööb tulejutt üles? Või et mõne toiduga ei pruugi keel üldse põleda, vaid kurk on kui tules? Või et kookosmoos Kaya toob mulle siiani Malaisia tänavad meelde? Või et Fejoija meenutab maitselt kummikommi, kuigi on puuvili? Või et kitsejuust on hamburgeris äärmiselt hea lisand? Ikka ise proovides! 

Vegetarian Korma

Kofta pallid

Üldse on meie kokkamistesse ligi hiilinud Aasiast pärit maitsed. Erinevaid segusid müüakse poodides laialt, nagu ka maitseaineid. Seda aspekti jään kindlasti Eestis elades igatsema.

Seevastu restoranide interjöörid ei ole tihtilugu väga kaunid ja hubased. Väljas süües saab tšekile minu arvates sarnased numbrid kui Eestis, aga dollarites. Food courtides muidugi odavamalt. Sushit müüakse siin suurte rullidena letist, tavaline kiire amps. Muidugi on siin sushi väga hea! Burgerit oskavad nad ka teha. Eelmine nädalavahetus käisime näiteks Grill D’s, kus oli tõesti väga hea toit. See on pigem restoran, mitte kiirtoidukoht.

Üldiselt oleme siin maitseelamusi saanud palju. Käime neid ka konstantselt otsimas. Nädala sees kokkame enamasti ise ja võtame lõuna tööle kaasa, aga nädalavahetuseti sööme väljas. Vahel käime kesklinnas, aga enamasti avastame erinevaid kohti äärelinnades. Täna käisime näiteks pärast randa India toitu söömas, siis proovisime esimest korda Belgia vahvlit ja siis läksime kinno. See Belgia vahvel oli küll hea, aga ühest portsust piisas kahele. 

Silma on jäänud, et kohalikud on agarad restoranides istumisi korraldama. Nädalavahetustel on neil tihti mitmeid eineid erinevate „gruppidega“, et end üksteise eluga kurssi viia. Küll on brunch perega, siis lõuna trennikaaslastega ja õhtusöök näiteks endiste töökaaslastega. Eestlased käivad vist rohkem üksteisel külas. Eks see jääb tihti raha taha ka, sest kõigil pole võimalik pidevalt restorades ühiseid sööninguid korraldada. Aga üldse on austraallased sotsiaalsemad kui Eesti inimesed. Mis on ju tore.

Uskumatult pikk jutt sai. Tõeline foodie loba. Aga meeldejäävaid maitseelamusi selle kõige peale!