Suhtlemispuudega eestlane?

Kuigi ma arvan end Austraalia elu-ja suhtlemisstiiliga üsna hästi kohanenud olevat ning ei ole liiga tagasihoidliku iseloomuga, tunnen end ikkagi vahel oma koorikusse tõmbununa olevat. Jah, igapäevane korduv „how are you“ söögi alla ja peale tuleb juba päris automaatselt, kuid siiski on hetki, kus olen ilmselt liiga otsekohene. Vahel kohe ei oska reageerida. Näiteks tulen tualetist, pesen käsi. Töökaaslane küsib, kuidas läheb. No kuidas ikka läheb, hästi. Ai pagan, oleks pidanud vist vastu küsima. Lähen kolleegi juurde küsima, kas ta saab mulle vajaliku dokumendi saata. Oih, poleks pidanud kohe pärast teretamist asja kallale asuma. Väike soojendus käekäigu vastu huvi tundes oleks vist ära kulunud.

Asjale ei aita kaasa mu „oma mulli langemine“, mis teistele minu juures vist küll üks ärritavamaid omadusi on. Kui ma just ei pea keskenduma, siis ma seda ka ei tee. Olen oma sügavais mõtteis ja sealt ärkamine ei tule sekunditega. Või vastupidi, olen tööle nii keskendunud, et ka kohvi võtma minnes ei märkagi ümbritsevaid. Tänaval kõndides, kui kellegagi kokku põrkamine pole ootuspärane, võin ma tuttavast rahumeeli mööda kõndida. Kui sellisele oma pilvedes hõljumisele lisada pidevad möödaminnes öeldud „hau aar juud“, siis võivadki tekkida kohmetunud olukorrad, kus ma ei oskagi reageerida. Ja poes võin täielik mats olla. Poemüüja küsib, kuidas läheb, ja mina juba tulistan oma ostusoove välja. Pidev igaühega suhtlemine ei ole mulle loomupärane. Ma ei ütle, et see mulle ei meeldi. Lihtsalt ma ei ole sellega üdini harjunud.

Teine asi on komplimentidele vastamine. Näiteks sättisime end naiskolleegidega jõulupeoks ja siis hakkas üksteise kiitmine pihta: „sa oled nii ilus“, „aga sul on meeletult ilus kleit“, „milline soeng“, „nii kaunis lainerijoon“ jne jne. Ma olen niigi end eestlaslikust kohmamisest „ah, põle ma miskit nii kaunis täna“ harjutanud kerge naeratuse ja tänamiseni. Siinmail peaks vist ikka vastu komplimenteerima? See on hästi tore, kui inimesed üksteist kiidavad ja teen inimestele ka ise tihti komplimente, aga niimoodi vastu kiita alati ei taba.

Mõned inimesed on nii tohutult avatud, et mul tekib kohe koorikukompleks. Näiteks mu eelmises tööagentuuris oli mul tore naiskonsultant, kes mulle helistades või minuga kohtudes tekitas tunde, justkui me oleks vanad sõbrad ja see kohtumine peaks meile mõlemale tohutult rõõmu tekitama. See tekitas minus imeliku taganemismomendi. Kinnisel põhjamaalasel oleks vist veidi aega vaja, et end avada. Small talk oskus pole mul sünnipärane.

Aga tegelikult on mul au koos töötada äärmiselt toredate inimestega. Eks meil kontoriski ole kinnisemaid ja avatumaid inimesi, aga sellise üldise avatud viisakuse kallal pean veel natukene tööd tegema. Eks Eestisse tulles ehmatan kõiki põgusaid tuttavaid ja teenindajaid pideva jutuvada ja naeratusega. Loodetavasti ei lõpeta ma hullumajas, vaid ikka mõistetakse – see tuli väljamaalt ja natuke tuleb ümber harjuda. Siis saab jälle omaette nohiseda ja rääkida vaid siis, kui asja ka oli. Mis sellest suust ikka niisama kulutada. 

Advertisements

2 thoughts on “Suhtlemispuudega eestlane?

  1. Ma mõtlesin, et olen ainus, kes nii tunneb. Ma siiamaani ei oska Austraalia tuttavaid kallistada, sest siin järgneb sellele ka põsemusitamine, tekitab kuidagi kohmetu olukorra. Ning mulgi on tigeda ilme pärast raske sõbruneda kohalikega 😁 selle “how are you” vastu küsimisega poes on selline lugu, et Austraallased ise kipuvad ka seda lihtsalt niisama küsima ilma vastust ootamata ☺

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s