Täna on selle aasta viimane päev ja on paslik teha väike kokkuvõte.
2015. aasta oli väga seiklusrikas. Algas see Austraaliaks valmistudes. Siis leidsime endid juba Melbourne lennujaamast, teadmata, mis edasi saab. Esimesena suundusime Lõuna-Austraaliasse farmi tööle, et lunastada endale võimalus teise aasta viisaks.
Maatööl rassitud, asusime reisile. Avastasime Kesk- ja Põhja Austraaliat, Singapuri ja Malaisiat. Kui võrratu seiklus see oli, eriti Aasia osa! Üks osa minust igatseb juba Aasiasse tagasi seiklema. Tagasi vaadates oli Malaisias veedetud kuu kui elu teistsuguses maailmas. Tahan jälle kogeda Aasia-tunnet, võiks öelda. Seal olles olid emotsioonid hoopis teisel levelil.
Pärast reisimist algas uus eluetapp Darwinis. Igatsesin kontorisse tagasi juba farmis töötades, kuid nüüd oli soov eriti tugev. Kahjuks jäi see linn mu ambitsioonide jaoks liigväikseks. Pidasin stressivaba (kuid igavat) poetöötaja ametit ning säästsime enamus oma sissetulekutest. Darwini-etapp jäi üsna lühikeseks ja peagi asusime Idaranniku reisile. See oli väga vahva! Käisime mitmel laevakruiisil, matkasime, avastasime imekauneid randu, patsutasime delfiine, vaatlesime kaugelt vaalasid, snorgeldasime ja olime niisama õnnelikud. Sellest reisist jäi väga erksalt meelde ka sisemaa Canberra kandis rohetavat mäenõlvade ja lammastega.
Lõpuks jõudsime Sydneysse. Siin sain juba paari nädalaga endale töö suures hea mainega advokaadibüroos. Kahjuks oli töö üsna tehniline ja kuiv dokumentide ettevalmistamine, samuti ei meeldinud mulle töökeskkond. Töö assistendina pole ikka mulle.
See tööots ei kestnud kaua, kuid põhjusega. Ilus nimi CV-l ilutsemas, sain tööle rahvusvahelisse ettevõttesse, kus töö on palju sisulisem. Nüüd olengi juristi abi ja kuigi töö on vastutusrikas ning vajab palju analüüsimist ning põhjalikku keskendumist, olen õnnelik. See töö mulle meeldib, sest esitab väljakutseid. Just neid mul ongi vaja. Kuudepikkune paus juurast mõjus hästi. Töö ja kooli kombineerimisega oli aju veidi ülekuumenenud, kuid pärast puhkust ja reisimisega elukogemuse omandamist tunnen end värskena ning valmis pingutusteks, et edasi pürgida. Tunnen end taas ühiskonnas vajalikuna.
Vahepeal liikusid mõtted kõikvõimalikes tööalastes suundades, kuid mõtte vabaks laskmise tagajärjel tunnen, et ma mitte ei PEA juuraalast tööd tegema, vaid ma TAHAN. Või siis vaikselt juurast kuskile rohkem ärilist või poliitilist väljundit nõudvale ametipostile liikuda, aga tööalast kannapööret ma hetkel teha ei taha. On see kirg õigusala vastu või fakt, et ma siin üht teist oskan ja tean ning see tekitab minus enesekindlust ja rahulolu, ei tea. 2015. aasta aitas tööalasel rindel selgust tuua ning sain mitmeid väärtuslikke õppetunde, samuti mõelda tagasi olnule ja seda analüüsida. Loodan, et seniste kogemuste põhjal oskan edaspidi teadlikult jagada energiaressursse, et mitte läbi põleda. Ükskõik mis alal ei saa töö pakkuda rõõmu, kui energivarud on otsas.
Lisaks tööalasele eneseleidmisele pakub suurt õnne eraelu. Oleme Kaspariga reisides üksteist põhjalikult tundma õppinud. Ta on võrratu partner, kellega koos olles tunnen end armastatu ja hoituna. Kõik on, nagu ma kunagi oma abstraktselt tulevikupartnerilt lootsin – kirge ja sädet on, aga mitte väsitavaid tülisid. Meie koosolemist täidab enamasti huumor. Olen üsna aktiivne ja tahan kogu aeg kuskile minna ja midagi teha. Saame kõiksugu asju koos teha, kultuurist matkamiseni välja. Samuti spordime nädalavahetuseti koos. Kodutööd on jagatud, mis on äärmiselt oluline aspekt toimiva kooselu jaoks. Nii et igati tore on koos aega veeta, pesa sisse seada, või hoopis seigelda. Olen õppinud jagama ning rohkem teisele poolele mõtlema, mis on suur edusamm.
Samuti jagame huvi tervisliku toitumise vastu. Sel aastal taastus minu normaalne suhe toiduga ja iseenesest kadusid stressikilod. Kaspar on paremas vormis kui keskkoolis käies. Oleme mõlemad huvitatud puhta ja toitainerikka toidu tarbimisest, kuid ei lähe sellega ebamõistlikuks ja lubame endile vahepeal ka midagi vähem tervislikumat. Olen täheldanud endal toidu ja emotsioonide sidumise vähendamist. Üritan oma mõtlemist suunata, et toit ja emotsioonid enam kunagi koos ei käiks. See kõik on aga üks suur ring – elu tasakaalus hoidmine, õnnelik olemine, suhte hoidmine, tööalane rahulolu ja tervislik toitumine – ning kui eeltoodud aspektid on täidetud, ei tohiks olla põhjust toidust ja alkoholist lohutuse leidmiseks. Alkoholi oleme mõlemad sel aastal võrdlemisi vähe tarbinud. Peod ei ole hetkel ahvatlus, pigem naudin nädalavahetuseti pikka ööund ning teen päeval kõiksugu toredaid asju, mida pärast peo-ööd teha ei jaksaks. Iga alkoholiklaasi suhtun kui magustoitu ning ka figuurist on näha, et alkohol mõjubki kehale kui liigne dessert ja suhkur. 2015. oli tervisliku toitumise ja enda keha ning üldse endaga rohkem leppimise aasta. Püüdlen parima versiooni poole endast, mitte ei loo ebarealistlikke illusioone. Enda võimete piiride teadmine tuleb elukogemusega.
Olen üks neist õnnelikest, kel on jõulude ajal sünnipäev. Saan iga aasta lõpus vaadata tagasi ka eluaastale. Hakkasin käime 20-ndate teist poolt, nii et verinoor ma enam pole. Uute eluaastate lisandumise vastu pole mul midagi. Ma ei saaks praeguses eluetapis olla nooremana. See ei oleks võimalik. Ma ei tahaks olla seesama ebakindel ja endas kahtlev noor tütarlaps, kes ma olin näiteks viis aastat tagasi. Olen eriti viimase nelja aasta jooksul läbi käinud pika ja isikulise arengu tee ja olen õnnelik just praeguses vanuses olles
.
Jõulupühad möödusid sama toredalt, kui oli ülejäänud aasta. 24-ndal käisime majanaabri ema juures, mis oligi eestlaste jõuluõhtu. Verivorsti ja hapukapsast sai, Vana Tallinnat pakuti ning käis jõuluvana. Seal olid külas ka eestlased, kes siin juba Teise Maailmasõja ajast elavad. Kuulasime huviga nende jutte põgenikelaagritest ning tollasest elust.
25. ja 26.ndal kohtusime hoopis Uku ja Liisiga, kes Sydneysse külla tulid. Kondasime linnas, tähistasime minu sünnipäeva ning käisime praamiga Põhja Sydneys Manly kandis rannas. Rannapäeval sadas küll vihma, kuid tore oli sellegipoolest!
Täna lähme linna ilutulestikku imetlema. Me võtame uue aasta vastu siis, kui teil pole veel pärastlõunagi kätte jõudnud. Olen varem telekast näinud, kuidas Sydneys imelikult vara uut aastat vastu võetakse. Sel aastal oleme meie need „imelikud“.
Ilusat vana aasta lõppu ning edukat, armastus- ja rõõmurohket uut!
Grete-Maarja
Seikluslik elu 