Uus töö ja loba nagu masinast

Tere!

Hakkan vaikselt neid reisiblogijaid mõistma, kelle blogi ajapikku aina rohkem soiku vajuma hakkab. Kui välismaal igapäevaelu elada, ei ole kõik enam nii eriline ja märkimisväärt. Kuigi ma vahel mõtlen küll, millest kõigest kirjutada tahaks. No näiteks märkida üles Sydnes ehk suurlinnas elamise plussid ja miinused. Aga siin on juba jupp aega eelmisest postitusest möödas ja kõigepealt tahaks veidi me käekäigust kirjutada.

Vahepeal olen leidnud uue töökoha ja seal juba nädalakese kohanenud. Eelmise kohaga tuli järsk lõpp. Nagu mainisin, olevat mu aktsendi tõttu minust telefonis keeruline aru saada. No mis seal ikka. Kui Eesti-aegne Grete oleks äkitsest plaanimuutusest väga närvi läinud, siis siin karastunud mina jäi üsna rahulikuks.

Asusin juba järgmisel päeval Cv-sid laiali saatma. Veider oli küll nii järsku taas keset tööpäeva kodus olla, kuid võtsin sellest parima.

Õige pea selgus, et rahulikuks jäämine on end igati õigustanud. Kuigi jõulud-jaanuar pidi õigussektoris väga rahulik olema, seda eelkõige kohtute puhkuse tõttu (nagu Eestis juulis), sain telefonikõnesid ja kutseid intervjuudele piisavalt. On selgunud, et ajutine õigustöötaja on siinkandis hea nišš, kus töötada. Kohalikud eelistavad töötada püsival töökohal, õpilasi ei võeta kogemuse puudumise tõttu ja päkkerid on enamasti baaritöö jms peale rivis. Kes oleks arvanud? Igatahes mitte need siin kauem viibinud päkkerid, kes mulle üsna selgelt mõista andsid, et ärgu ma selles valdkonnas ootusi kõrgele seadku. Kaasrändurid on siin üksteisele väga altid nõu andma, iseäranis uutele Austraaliasse saabujatele. Eks me ole ju ka teiste eestlastega kokku puutunud. Mind vaadati veidralt, kui ütlesin, et kavatsen erialast tööd leida ja soovitati pigem ikka ka baaritööd jms otsida. Tuleb ikka oma rada käia ja proovida, mitte kuulata soovitusi stiilis “ma ise pole küll kunagi proovinud, aga usun et see on võimatu”. 

Mitte et ma ise targutada ei tahaks. Nii et kes on Eestis juba hakanud töötamisel kanda kinnitama, aga tegelikult tahaks reisida, ärge peljake. Tulge, isegi karjääri ei pea reisimise tõttu auku jätma! Eriti soovitan reisima minna neil preilidel ja härradel, kes kangesti plaane armastavad teha ja siis nende ebaõnnestumisel närvi lähevad. Tulge ja õppige eluga kaasas kulgema, Austraalia oma pideva muutlikkusega on selleks ideaalne. Siinsed elukooli õppetunnid on hindamatud. Käsi südamel, mina ei kahetse. Kahtlemata oli mul Eestis ka põnev elu ja kiire tööalane edasiminek, aga siin on isiksus teps kiiremini arenenud ja karastunud. Austraalia kogemus ei pea olema mitu aastat farmis või baaris töötamist, kui usud endasse, saad endale siit erialast töökogemust. Inimesi on siin igat masti ja multikultuursus tohutu. Kogemus erinevate inimtüüpidega on äärmiselt kasulik. Seda ka tulevikus Eestis töötamiseks. Oma elule seame piirid meie ise!

DSC_0559

Tööotsingute lainel jätkates, juba reedel ehk teisel töötuse päeval läksin ühte agentuuri, kus otsiti inimest konkreetsele kiireloomulisele töökohale, kuniks nad leiavad püsiva töötaja.

Esmaspäevaks kutsuti mind sinna ettevõttesse intervjuule. Töö sisu tundus ideaalne – tegeleda lepingutega, mis hõlmavad äri- ja kindlustusõigust. Ma ei hakanud lootusi üles kütma, sest arvasin mu kohaliku kogemuse liiglühikese olevat ja üldse tundus see koht olevat liiga hea, et olla tõsi – kõrgem palk, ilusam kontor 36. korrusel ja sisuline analüüsiv töö, kus ma ei pea olema mitte õigussekretär, vaid ikkagi juristi abi. Pealegi oleks see esimene kogemus nn „inhouse“ õigustöötajana.

Samas minuga konkureeris veel vaid üks kandidaat. Kujutage ette, terve Sydney peale oli kaks sobiva kogemuse jms kandidaati. Küllap oli töökuulutus väga lühikest aega üleval, aga siiski! 

Vahepeal käisin veel mõnes tööagentuuris intervjuul ja sooritasin uuesti arvutioskuste testi trükkimise kiiruse, Exceli ja Wordi kasutamise kohta. Korraks tuli musta masenduse hetk ka, noh nii igaks juhuks.

Kolmapäeval helistati tööagentuurist, et selle „ideaalse“ töökoha õigustiimi liider tahab omakorda minuga kohtuda. Ta intervjueeris mind ka veel veidi. Uuris mu tausta, andis veel ülevaadet töö iseloomu kohta ning küsis mu pädevuse kohta neil alades. Vastasin täitsa ausalt, et saaksin kenasti hakkama. Intervjuu lõpus teatas ta, et töökoht on minu.

Õhtul helistati mulle veel teisest agentuurist, et saaksin juba järgmisest nädalast alustada logistikavaldkonna administraatorina. Oldi veel väga solvunud, et ma ikkagi keeldusin. Esiteks ei tundnud ma end selles valdkonnas pädevana ning teiseks oli teise töökoha suhtes nii hea tunne. Tegelikult esimesest intervjuust peale oli nn „süda rahul“.ja närvi polnud üldse sees. Imelik, eks? Ehkki mõistus ütles, et pole mõtet väga loota. Aga intuitsioon teab.

Igatahes need tööotsingud läbisin täiesti külma kõhuga. Hakkasin mõtlema, et miks mul koolis alati kenasti läks ja eksamid ilusti läbitud said. Sest ma ei olnud närvis! Olin enesekindel ja rahulik. Miks ma siis tööalal, juba mitmeaastase kogemusega, nii sabinasse lähen? Otsustasin, et midagi tuleb muuta. Ei jaksa mina nädalavahetuste pingelanguspeavalude jms suure närvipingega kaasnevaga tegeleda. Ma ju oskan, suudan, saan! Rahulikuks jäämisega säästan palju vajalikku energiat. Nii ma ei hakanud närvitsema ja muretsema isegi tööintervjuudele minnes. Jah, see on enda teha! Mõtetel on tohutu jõud.

Nüüd olengi esimese nädalakese juba töötanud. Meil on väga tore naiste tiim! Minu ülemus ja tiimi jurist on mõlemad tohutult elurõõmsad ja särtsu täis, kes samas on väga professionaalsed. Pealegi teavad nad täpselt, mida nad minust ootavad ja on lahked mullegi seda infot jagama. Eelmises kohas jäi mulje, et ega nad lõpuni ei teadnudki, mis mu tööülesanded olema peaks. Samas oli kõigil nii kiire-kiire, et ajutise töötaja peale (kes niikuinii peagi lahkub), ei leitud aega isegi süsteemide näitamiseks või väiksemakski juhendamiseks. Küllap me lihtsalt ei klappinud oma tiimiga omavahel. 

Nagu tööagentuurist lubati, on uue kontori inimesed väga „down to earth“. Irooniline, võttes arvesse et töötame 36. korrusel! Esimesel tööpäeval vaevas mind kõrgusega seoses kõrva lukustumine ka, aga eks rõhuvahega harjumine tuleb ajaga.

Esimese nädala põhjal pole paslik põhjapanevaid kokkuvõtteid teha, aga siiamaani on väga meeldinud. Sisuliselt teen sama asja, millegi Eestiski kokku puutunud. Pean lepinguid tõlgendama, andma selle põhjalt vastuseid, lepingu läbirääkimiste faasis õiguslikku riskianalüüsi läbi viima jms. Ise ma muidugi õiguslikku nõu ei anna, vaid saan kolleege selle juures abistada. Eks siinne õigusmaastik ole veidi teine, kuid kapitalistikus majandusmudelis on näiteks ehitusprojektide puhul probleemistik ikka sama. Kes mis riske kannab, mis kindlustus sõlmida, mis lepinguklauslitest hoiduda, kuidas lepinguklausid sõnastada jne on ikka sama ka siinpool maakera. Kindlustusõigus on täitsa minu teema, kirjutasin kindlustuslepingutest ju isegi magistritöö. No ja ehituslepingute, due diligence jms asjadega olen ka tegelenud. Nii et sel nädalal olin väga õhinas oma ülesannetega. Tegemist on suisa globaalse ettevõttega ja nende projektid on väga suured. Vastutust on palju, kuid see hoiab mind rohkem orienteeritut ja keskendununa.

Esmane tagasiside mu tiimiliikmete poolt oli ka väga hea, aga eks näis, kuidas edasi läheb. Ei tasu unustada, et see töökoht on endiselt ajutine ja ei teagi täpselt, kaua seal töötada saan. Loodetavasti nii kaua, et õigussektori „suveuni“ läbi saab.

Igatahes üks agentuur tahab mind intervjuule, et selle otsa lõppedes mind teisele kohale sokutada. Ka neil oli mulle sobiv ots, muide (sinna ma kandideerima ei hakanud) ja seegi nädal sain veel ühe kutse intervjuule. Paganama elav tööturg on siin ikka. No ja küllap eelmise töökoha nimi on värbajatele kaunis vaadata. 

Siiski olen eemise töökohas saadud õppetunni võrra rikkam. Uhke nimi ei pruugi veel tähendada head töökeskkonda, kuigi CV-d jääb see nimi kaunistama küll. Eelmine büroo oli küll õigusmaastikul tuntud tegija, kuid sealne mentaliteet oli üsna närviline ja üleolev. Advokaadibüroos töötamine on ju niigi pingeline, miks seda veel närvilise õhkkonnaga lisada? Igatahes kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Elu on liiga lühike, et veeta enamus oma päevadest kehvas õhkkonnas.

Mis muidu elusse puutub, siis sel rindel on kõik sama. Tore on tulla koju, kus ees oodatakse. Tülitsejad ja draamatsejad me ka pole. Hea kodune õhkkond on äärmiselt oluline ja hea, et meil mingit närvitsemist, kisamist jms hädasid pole. Ma olin alati sisimas veendunud, et suudaksin olla tüli-ja pingevabas suhtes, kus kõik erimeelsused, mida igas inimsuhtlus kipub tekkima, rahulikult rääkides lahendatakse. Tuleb vaid õige inimene leida! Mu üks lemmiktsitaate on, et ära tõsta häält, vaid paranda oma argumenti. Nii ju ongi. 

Ühised nädalavahetused on toredad. Valmistasin siin vahepeal piparkooke, suhkrusiirupi keetmisest nende küpsetamiseni. Peaaegu autentsed tulid, kuigi piparkoogimaitseainet siin ei müüda ja pidin ise maitseaineid kokku segama. Täna tahaks ujuma minna. Eelmine kord sain 45 basseinis veedetud minutiga endale tohutud randid. Päevitamise peale ei peagi aega raiskama.

Ilma poolest on endiselt veider. Vahepeal viskab üles 40 kraadi, mida on natuke palju. Samas paari tunniga võib temperatuur langeda 20 kraadini. Enamasti ongi meil 20-30 kraadi. Pilvi on üsna tihti näha.

Õnneks kannatab veel õues trenni teha. Olen üsna palju videote järgi treenimise peale üle läinud. Vanaks lemmikuks on „Pop Pilates“ harjutused. Üleeilselt kükiväljakutsest liigun nagu väike kange robot. Vahepeal kiusan end ka BeachBody.com Insanity treeningutega. No et järgmine päev hästi valus oleks. Jõusaali minekut kaalun, kuid samas kodus treenida on ka mõnus. Kuni on pulsikell, head jooksutossud, videod, hantid ja matt, saab end nii ka vormis hoida. Pealegi on meil basseini 10-korra kaart. Peakski minema Kasparit raputama, et me juba ujuma läheks. Hiljem tahaks minna kinno uut thrillerit Julia Robertsiga vaatama (mitte et ma ta fänn oleks, lihtsalt filminimi ei meenu) ja siinsamas äärelinnas vastavatud Shanghai nuudlikohta sööma minema. Elagu nädalavahetused, aga veidi ootan juba töönädalat ka!

Sai palju niisama loba, kuid vähemalt vahepealsete sündmustega järjepeale. Vaimne töö võtab palju energiat, kuid ehk on vahepeal mahti rohkem kontsetreeritud postitusi ka ikka kirjutada.

Tervitused, ilusat jõuluaega ja rohkelt pehmet lund! Egas tali taeva jää.

Alati Teie

Grete-Maarja

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s