Rutiini käest Sydney retkeile

Eluke siinpool maakera muudkui veereb. On unine esmaspäevahommik, õhtune jooks koos harjutustega, teisipäevane lihasvalu, pikk õhtune jalutuskäik, taaskord trennine kolmapäevaõhtu, siis juba neljapäevane toidupoes käik, reedene võidukas ohe ja rõõm eesootava nädalavahetuse üle, pikk puhkepäeva uni ja aeglane rikkalik hommiksöök, mõnus ujumine laupäeval, tore pühapäev ja siis … algab kõik otsast peale, et taas lõppeda. Kaspar ohkab igal reedeõhtul, et põhimõtteliselt peab kohe varsti ärkama ja tööle minema.

Sinna vahepeale jääb tohutu hulk läbitud rongipeatusi, tehinguid, dokumentide ettevalmistamist, faksimist, muud paberimajandust, suhtlemist, imestamist ja veelkord paberimäärimist.

On põnev ju küll, tulla siia seiklustest lugema, aga tegelikult on seesama igapäev, lihtsalt vähe soojemas ning päikselisemas kliimas ja teises keeles.

Aga mis parata, rutiin saab inimese ikka kätte. Ja ega me kumbki sellele vastu puiklegi. Vastupidi, oleme lausa hoolega, kuigi alateadlikult, endale siingi rutiini kujundanud. Ju see pakub turvatunnet.

Üldiselt tunnen end olevat jõudnud elus helgesse ja õnnelikku etappi. Samas on tunne, et veel palju on ees. Kahtlemata on. Eestisse jõudes algab uus elustaadium, lõplikult täiskasvanu oma. Nii vähemalt tundub. Tahaks ju ikka on pesakese punuda ja tööalaselt aina rohkem pürgima hakata. Siis on ju tehtud, käidud, nähtud, kogetud ja saavutatud teadmine, et kodus on ikka kõige parem. Vast on varem hinges püsinud seiklemise rahutusepisik siis lahtunud.

Ideaalis hakkame Eesti poole liikuma kuskil aprilli lõpus-mai alguses. See on praegu küll minu töötamise tõttu küsitav. Praegune ots on lühike ja sealt edasi leian ehk (leiab mu agentuur mulle) teise otsa. Nad on pärast seda Gadensi kogemust tööleidmise osas väga lootusrikkad. Aga jaanuaris näiteks pidi õigusturg väga vaikne olema. Eks näis, kaua mul see tööseisak kestab. Eks sellest sõltub kogu rahaline seis. Sest kukrusse peab rändamiseks ikka ka raha jääma. Ega me siis Sydneyst otse lennukisse istu ja Eestisse tule. Oh ei, enne tahaks matkata Uus-Meremaal, joogatada Balil, ekselda Kambodža templites ja imestada Vietnami elu üle, et siis lõpuks kõht Hong Kongis Hiina toidust punni süüa ja siis suveks koju sõita. Oleks ju tore.

Praegu pakub Sydneygi veel avastamisrõõmu. See nädalavahetus oli üsna aktiivne. Reedeõhtul kohtusime Kaspariga kesklinnas. Kõigepealt tegime kaunis Hyde Park’is pilte, et siis Harbour silla poole jalutada.

DSC_0354
Hyde Parkis

DSC_0356

DSC_0355

Oli tohutu kuumalaine 40 kraadiga. Nagu suures föönitoas oleks jalutanud! Kõige selle kiuste kõndisime üle silla ja imetlesime ilusaid vaateid. Põhja-Sydney kinnisvara oma miljonivaadetega võib küll magus amps olla.

DSC_0402
Harbour sillal

DSC_0370

DSC_0366
Ikka seesama ooperimaja

DSC_0372

DSC_0359

DSC_0387
Teel sillale

DSC_0400

DSC_0418

DSC_0425

Pärast sillavallutamist võtsime suuna hoopis Darling Harbour poole, kus leidub palju mõnusaid restorane.

DSC_0438
Suurlinnadžunglis

DSC_0436

Võtsime istet ühes Itaalia restoranis. Meil oli ka, mida tähistada. Kaspar sai ametikõrgendust ja lisaks veel töötunde juurde. No mida veel tahta! Teda oli kiidetud ja uuritud, kas ta saab ehk kauemakski kui kuus kuud neile tööle jääda. Darwinist lahkudes öeldi talle ka, et kui soovib, siis nende juures on tal alati töökoht kindlustatud. Ma üldse ei imesta ka. Ta ongi selline leidlik, osav, punktuaalne, organiseeritud ja korralik, just nagu austraallastele vaja. 

Tagasi reede juurde tulles – kõhud täis, mõtlesime linna peal veel mõne joogi teha. Otsisime veidi vaiksemat pubi, kus kuuleks üksteise juttu ka. Siinmail käib isegi restoranides ööklubi tümpsuga võrreldav lärm ja muusika.

Leidsime ühe Iiri pubi. Läksime teisele korrusele, kus oli vaiksem. Tellisime paar jooki, mille peale ettekandja teatas, et see siin on restoran ja midagi süüa peab ka tellima. Olime veidi nõutud, sest kõhud olid täis. Võtsime juustuvaliku.

Seepeale asus ettekandja meid ignoreerima. Uskumatu, eks?! Austraalias, võrratu teeninduse maal, leidsime meie ülbe ettekandja. Ta ei toonudki meile juustuvalikut lauda. Ometi oli pubi (oi, vabandust, restoran) pooltühi. Kuskil polnud ka silti miinimum arvesumma kohta. Ta oleks siis võinud öelda, et kobigu me oma juustuvaliku sooviga heaga allkorrusele ja lürpigu vaid oma jooke. Jutustades möödus aeg kiirelt ja ühtäkki avastasime, et tükk aega on juba mööda läinud. Küsisime teiselt ettekandjalt ja ta tõi selle näruse juustu lauda paari minutiga. Meid algselt teenindanud punapea ei teinud meist enam üldse välja. Seda poleks Austraalias küll oodanud. Siin on alati teenindajad ülivõrdes sõbralikud, lobisevad ja vastutulelikud.

Õhtu oli kehvast teenindusest hoolimata tore. Nagu deidil ikka. Oma kudrutava kamraadiga on kõige toredam „kohtamas“ käia.

Laupäeval käisime kõigepealt ujumas. Kuumalaine möödus kiirelt ja juba reede õhtul koju minnes oli jahe, nii et vette pidi end tahtejõuga hüppama sundima. Pärast läksime kinno „Dressmaker“ vaatama ja laupäeval eraldasin end raamatuga teki alla kerra, et Mehhiko narkobossi kohta lugeda. Need metsikud laupäevaõhtud…

Pühapäeval kasutasime oma „turistikombo“ pileteid ja külastasime kõigepealt loomaaeda. Olin südalinnas väiksel alal asuva loomaaia suhtes skeptiline, ent asjatult. Väljapanekud olid tavapärasest põnevamad. Vaatasime taaskord Austraalia loomi. Jälle pean kirjutama, et nägime kängurut. Ilmselt hoiate juba peast kinni. Kaua võib kängurutest jahuda? Ole sa Lõuna-Austraalias, Austraalia keskel Alice Springsis, Darwinis või Idarannikul, ikka käib pidev jutt kängurust. Eesti pruunkaru oleks ka vist juba põnevam (huumoriga ikka, eks), aga jagan siiski pilte, muudest loomadest ka. 

DSC_0520
Vallabi
DSC_0504
Vana hea känguru

DSC_0477

DSC_0508
Vombat
DSC_0513
Maailma ohtlikem lind. Teda ei tasu vihastada. Kaspar arvas, et pole ka ime, kui tal kirves peas on.

DSC_0472

DSC_0515

DSC_0483

DSC_0473
Mürgine pruunmadu

DSC_0458

DSC_0468
Tasmanian Devil

DSC_0457

Pärast uudistasime Sydney Eye Tower’it kah veel. Tegemist on selle linna kõrgeima ehitisega, mis maailma mastaabis konkureerib mõndade teiste tornidega. Enne torni sõitmist sai ka 4’D kinoelamuse. Päris lahe oli tõesti, vesi pritsis justkui silma ja lind lendas täitsa meie poole.

Tornist avanes hunnitu vaade linnale. Nagu kiuste oli päev pilvine. Muide, piltide tegemisel käib meil Kaspariga võitlus nimega „efektiga või mitte“? Mina eelistan naturaalseid pilte, aga meespoolele meeldib värve erendava efektiga pilte teha. Üles riputan mõlemat sorti pilte.

DSC_0559

DSC_0572

DSC_0551

DSC_0570

DSC_0561

Eestis tuli lumi maha, ma Facebookist nägin küll. Ise ka imestan, et seda ütlen, aga igatsen praegust aega Eestis. Kui on ilus lumi, jõuluaeg ja valged kuused. Meil on siin lauspäike ja värvilised kuused näevad selle kõrval väga magedad välja. Või kui poest kuuled jõululaulu, ise palavusest leemendades. Ei ole ju päris!

DSC_0444
Õhtusel ajal petab isegi natuke jõulutunnet välja

*Selle postituse kirjutasin valmis esmaspäeval, aga avaldamiseni ei jõudnudki. Täna, teisipäeval, pahaaimamatult töölt koju sõites helistas mulle mu tööagentuur. Homsest mul tööd pole. Nad olid uue töö leidmise osas lootusrikkad. Nii see Austraalia Working Holiday viisaga agentuuri kaudu töötaja elu käib. Ei mingit stabiilsust. Tööjõu voolavus on siinmail tohutu, meilgi oli pea iga päev uus nägu kontoris.

Igatahes tagasiside oli üldjoontes positiivne, lihtsalt telefonisuhtlusel häirib mu aktsent. See olevat välismaalaste puhul tavaline. Diktsioon on mul eesti keeleski kehvake, aktsendi kaotamine aga üsna võimatu missioon. Vähemalt on mul nüüd uut kogemust.

Tervitused soojad, mu kallid

Grete-Maarja

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s