Eelmisel pühapäeval käisime Sinimägesid (Blue Mountains) avastamas. Asudes Sydneyst vaid mõne tunni kaugusel, on see väga populaarne turismiobjekt. Küllap oleks linna lähedusetagi, arvestades sealse vaatepildi hunnitust.
Ilm oli pilvine, mistõttu võisime mõningast vaate ilust vaat et ilmagi jääda. Ehk jõuame mõnikord veel sinna, näiteks pikemale matkale. Seekord jõudsime vaid natuke jalutada ning vaateplatvormid läbi kõndida. Teekonna aeglase tempo tingis suuresti uue „mänguasja“ veetlus ehk kaameraga pildistasime. Küll püüdsime pildile kalju otsas õitsevat lille, siis jälle veetilku. Vahepeal jäid mööduvad nimesed seisma, mõeldes et näeme haruldast lindu või muud põnevat. Kui nägid, et need kaks totakat pelgalt tilgakesi pildistavad, kõndisid edasi. Meil oli aga tore päev ning pilte sai ka tehtud üksjagu.
Sel nädalavahetusel ihkas taas hing loodusesse. Kuigi Sydney on ilus linn ja meil on seal veel avastamist omajagu, ei tõmba nädalavahetusel sinna. Imimmassides tunglemine on lihtsalt niivõrd väsitav. Nädalavahetusel tahaks end ikka laadida. Guugeldasin lähedal asuvate matkarajade kohta ja avastasin meie jaoks Parramatta järve. Ei midagi suurt, kuulsat ega uhket, lihtsalt järv ja mets. Aga kui mõnus värske õhk seal oli! Sinimägedega ei andnud kahjuks võrrelda, seal oli õhk veel kargem ja võrratum. Ega ei panegi suurlinna saastatut õhku enne, tähele kui kopsudesse puhast hapnikku saab.
Nii me siin oleme, kaks hingelt looduslast ja imimmasside põlgurit. Seda peab küll ütlema, et pidev kahekesi olemine ja koos maailma avastamine tekitab hetki, kus üks vaatab teisele küsivalt otsa ja uurib kahtlustavalt: mis sa loed nüüd mu mõtteid või?
Vahepeal käime koos jalutamas ka, võtame meiega elava koerakese ka kaasa.
Juurdlesin, et ehk tegin oma eelmise postitusega austraallastele liiga. Võib-olla tegingi, kajastan liiga palju negatiivset poolt? Tegelikult ma arvan, et siin kerkib esile patriotism. Olen paljude eestlaste käest kuulnud, kui võrratu see Austraalia ikka on. Hakkasin ehk alateadlikult negatiivset otsima, et pilti veidi tasakaalustada? Või olen liiga kriitiline. Heh, ma arvan, et lihtsalt igatsen Eestit ja ei pea seda paika siin koduks, olgu nii palju päikest ja kõrgemat palka kuitahes. Siiani pole Austraalia mulle südame külge kasvanud. See on minu jaoks lihtsalt üks ilusa loodusega väga tore riik. Kõik. Ja see ongi normaalne, sest Austraalia polegi minu kodu. Austraalia on ja jääb alati maaks, kus reisimise ja elamise käigus avastasin palju rohkem iseennast, sain juurde julgust ja enesekindlust. Kasvasin küpsemaks. Ja selle kõige tõttu jääb Austraalia minu jaoks alatiseks eriliseks. Aga mitte koduks.
Tervitused!
Grete-Maarja
