Kas saavutus defineerib Sind või Sina saavutust?

Tere, kallid!

Olude sunnil leidsin justnimelt täna aega kirjutamiseks. Või kas just aega, olen teistel õhtutel eelistanud aega veeta teiste kirjutatut ehk raamatuid lugedes. Täna aga naelutas mind kehv enesetunne voodisse. On see kõhugripi leebev versioon või kes teab mis, aga kehv on olla. Kui ma siin juba jõude pikutan, võiks ehk midagi kirja ka panna. Tundub küll veidi kohatu just täna kirjutada oma tühistest igapäevategemistest ja – käimistest, kui koduses Euroopas leiab aset säärane tragöödia.

Minu mõtted on Pariisil. Tunnen kaastunnet, aga ka hirmu. Eestis elades tundusid terroriohud kauged olevat. Kuid nüüd, ringi reisides ja suurlinnas elades, on asjad teisiti. Hirmus on mõelda, kui palju me ise rahvarohketes kohtades ringi liigume. Aga nendesse hirmudesse ei tohi kinni jääda. Eks kogu tervena eluspüsimine on suures pildis niikuinii üks õnneasi.

Üldse, alates Ukraina sõja algusest on minus püsinud hirmukübeke. Maailm ei ole turvaline paik. Kahjuks on õhus tunda pinget. Seda igal rindel.

Seda enam tasub nautida päevi, kus elame vabas riigis ning oleme ise ning ka lähedased on terved.

Minu viimased nädalad on möödunud töiselt. Paistab, et ka mu sisemaailm on lõpuks välismaal elamisest aru saanud. Varem olid unenäod alati eestikeelsed ning Austraalia elu nägin magades haruharva. Nüüd satub unedesse sekka ka inglise keelt ning igapäeva. Enne kontorisse naasmist vist tunnetanud meeled, et see siin ei ole ajutine reis, vaid omaette eluetapp. Inimese alateadvus on ikka veider, vähemalt minu oma.

Tööl on ülesanded läinud sisulisemaks. Kuigi ma notaribüroos töötanud pole, arvan et mu igapäevatööd võib seal toimuvaga võrrelda. Siin ei ole notari instituuti ja kinnisvaratehingutel assisteerib advokaat. Minu kui abilise ülesanne on näiteks tehinguks dokumente ette valmistada, dokumente uute lepingutega vastavusse viia jms.

Olen hakanud mõistma, mida tähendab korporatiivkultuur. Eestis sellist nähtust vähemalt advokaadibüroodes õieti ei levigi. Meil pole lihtsalt nii suurt õigusturgu, et hiiglama suured ettevõtted tegutseda saaks. Spetsialiseerumise tase korporatiivettevõttes on tohutu. Iga liigutuse jaoks on tööpostil eraldi inimene. Ühelt poolt on see hea, sest ülesanded on täpselt ette teada ning töötaja tase oma kitsaste tööülesannete sees kõrge. Teiselt poolt võib aastate peale üht ja sama asja tehes päris igav hakata. Muidugi on võimalik ametiredelil ronida, aga selleks peab millegagi väga silma paistma. Vaid ületundide tegemisest ja nädalavahetuseti töötamisest pühendumuse näitamiseks ei pruugi piisata – nii käituvad enamik kolleege.

Teiseks oleks noore juristina päris kahju kitsalt spetsialiseeruda. Kuidas noor inimene teab, mis valdkondades talle nõustada meeldib, kui ta algusest peale vaid üht kitsast rida ajab? Kohtuvaidluse – ja lepinguadvokaadil on ikka suur vahe sees. Aga igasugused assistendid ja muud assistendid saavad end muidugi ülikoolis täiendada ning sellega edasi pürgida.

Mõtlesin veidi, kas järgnevast kirjutada. Jõudsin järeldusele, et kõikehaarava kajastamise mõttes panen kõik kirja.

Osa inimesi paistavad olevat väga uhked selle üle, et töötavad sellises suisa ülemaailmses õigusbrändiga ettevõttes. Ja millegipärast paistab mõne hinge kriipivat, et mingi „ajutine“ päkkerviisaga migrandist neiu nendega koos töötab. Algul panin selle tunde elava fantaasia arvele. Aga aina enam tundub, et ongi nii. 

Näiteks reedel olid meil õhtul büroo poolt toodud veidi snäkke ja jooke. See „Friday night drinks“ on pea iganädalane traditsioon. Rääkisime kolmekesi ringis, üks tüdruk veel peale minu ja üks kauemtöötanud noormees. Uurisin, kas ajutisi töötajaid võetakse tihti. Noormees vastas, et varem oli eriti palju, just rändureid. Kõrval olen tüdruk ajas silmad suureks, et MIDA??, võetakse päkkeriviisaga inimesi õpilaste asemel? Teatasin kohe, et mis siis on, ma ise olen ka sellesama viisaga siin tööl. Oli hetk piinlikku vaikust. Ütlesin veel, et mu tööagentuuri räägitu kohaselt on kogenud õigusassistente raske leida. Tööandja eelistab kogemust, kas või mujalt maalt, aga õpilastel pole kogemust. Eks tudengid saavad pigem jala ukse vahele praktikatel olles. Nii talitasin mina ja küllap teevad nii ka siinsed noored.

Tütarlaps oli ilmselgelt häiritud. Pealegi oli ta ülimalt uhke, et õpib ikkagi juurat ja saab tulevikus ehk advokaadikski. Enne seda viisatobedust rääkisin, et mõistan teda üsna hästi. Juurat õppida ja täiskohaga töötada on raske, tean seda omast käest. Aga ta vaatas mind üsna ülbe näoga, et mis kolleeg ma ikka niiväga olen. Mingi Ida-Euroopa kraadiga, kui tema õpib Sydneys(?!!!). 

Tegelikult on kahju, kui inimesed end vaid oma saavutuste ja uhkete nimede taga peidavad. Kui ühel hetkel miski nihu läheb, on kukkumine eriti valus. Kui ma algul farmi töötama läksin, oli ka veider. Alles ma olin advokaat, kaubanduskoja juhatuses ja siis tõstsin kuskil farmis kaste. Alasti tunne oli. Aga see läks üle. Snobistliku suhtumise kohaselt oleks ma pidanud austrifarmis töötades iga päev laevalt üritama vette hüpata, sest ilma uhke kontorita pole elu midagi väärt. Või siis Darwinis iga päev õhtul nutma, et ma kõigest poemüüja olen. Elu mõtte oleks ma snoobiliku suhtumise kohaselt tagasi saanud alles Gadensis töötamise alustamist. Nüüd ma olen jälle keegi! Aga kui siin töö lõpetan ja reisima lähen, olen jälle tühi koht.

Tobedus. Mina olen ikka mina. Jah, ambitsioonikas, aga minu saavutused ja eriala on vaid üks osa minust! Mu maailm ei kuku kokku, kui tööl peaks miskit nihu minema. Mu elu on tervik. Ja minu ellu kuulumist väärivad vaid need, kes on mu kõrval igas faasis, olgu ma farmitööline või pangadirektor.

Olen osade inimeste puhul täheldanud suurt klatšiarmastust. Mulle ei istu selline selja taga õeluste rääkimine. Eks me kõik räägime teistest omavahel, aga üks asi on arutada objektiivselt, kuidas kellelgi läheb. Teine asi on otsida negatiivset ja vaid sellest ülbete kommentaaride saatel rääkidagi. Ma ei taha selliste inimestega end avada, sest selja keerates õelutsetakse suure tõenäosusega minu kallal. Tean, ma ei tohiks sellest välja teha. Kuid parem hoian endasuunalised klatšiveskid juba eos kinni.

Kahjuks austraallaste intriigi- ja klatšiarmastust oleme Kaspariga täheldanud varemgi. Seda juba enne Sydneysse elama asumist. Maal elades panime selle koha väiksuse arvele, aga tegelikult armastatakse kõmu ja teisi seljataga arutada igal pool. Silme ees naeratakse ja küsitakse „kuidas läheb“, aga selja taga räägitakse maad ja ilmad kokku. Vaadake või Aussi tabloide, kus käib kohutav sopaloopimine. Jah, Eestis on näiteks rohkelt õelaid netikommentaatoreid ja küllap ka räägitakse teisi taga, aga siin olen seda eriti täheldanud.

Õnneks ülemusega saame kenasti läbi ja tagasiside töövahendusbüroole olevat hea. Muide, mu tööagentuur on küll hästi abivalmis. Igal nädalal helistavad mulle ja uurivad käekäigu kohta.

Vahepeal abistasin üht teist tiimi. Vot nende juures oli küll tore istuda. Seal oli üks Vietnami poiss, kes hoidis tuju üleval. Ta oli hästi sõbralik ja kogu tiimi vahetu olek tõmbas ka mind avatumaks. Nii tore, et kontori peal on inimesi, kellega niisama paar sõna vahetada. Tore on suhelda. Ka teistest tiimidest olen tuttavaid leidnud. Nii et ärge valesti aru saage, seal on toredaid inimesi küll ja veel, aga snoobilikke isikuid on ka! Miskipärast jääb just mõru emotsioon meelde. Pealegi tahtsin nende pinnalt väljendada oma mõtet elus tasakaalu hoidmise kohta.

Postitus venis nüüd üsna pikaks. Mul on tegelikult veel kirjutamismaterjali, näiteks meie Sinimägede retke kohta. Sellest aga teine kord.

Kallid ja paid!

Grete

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s