Tööotsingute kiirrongil, kus peatusteks on ärevad intervjuud

Koduelu

Seadsime end Sydneys sisse. Juba pühapäeval kolisime äärelinna, jagamaks maja ühe pikalt siin elanud eestlanna ja ta kohalikust abikaasaga. Lisaks elavad siin väike sõbralik koerake ja paar kassi. Mõnus idüll, tuba on kena ja rendihind võrreldes Darwini röögatute hindadega ka madalam. Kesklinnast elame nii umbes Keila kaugusel Tallinnast, aga see on siin tavaline vahemaa. Rongid ju sõidavad kiirelt.

Laupäeval käisime kesklinnas kaemas ka väikseid stuudiokortereid, aga need on esiteks kallimad ja teiseks pole sealkandis kuskil parkida. Kuni meil auto on, ei hakka sinna trügima. Kui me niikuinii äärelinnas elame, siis pole toredate majakaaslaste ja ruumika elamise puhul siiakanti vaja stuudiokorterit otsima hakatagi. Soodsam on nii, me ei tea ju veel, kaua me siin elame ehk kui lühikese aja jooksul on vaja võimalikult palju raha kokku kühveldada. Haha, nagu keegi meil siin raha labidaga jagaks, eks ole.

Veel olematu tööelu

Esmaspäeval asusime aktiivselt tööd otsima. Ma ikka prooviks kuskile advokaadibüroosse saada. SEEK-i portaalis hakkas silma, et teatud agentuurid vahendavad ajutist juuraassistendi tööd. Ainult ajutist ma otsingi, sest Darwini-kogemuse põhjal pole püsivale kohale minu viisaga mõtet kandideerida. Raiskaksin lihtsalt enda ja teiste aega.

Vahendusbüroosid on siin mitmeid. On spetsiaalselt päkkeritele mõeldud, aga need vahendavad enamasti vaid lihttööd. Seal peab päkker tavaliselt neile maksma, nii et mitmes agentuuris enda arvele võtmine võib rahakotti vaid tuule ja tolmu jätta. Ma Darwinis võtsin end ühes arvele ja seal toimus registreerimine kaks korda (?!) nädalas, kus koguti kõik kokku ja pidi koos õllehaisuste Iiri ehitajatega pundis istuma ja ootama häid uudiseid aktiivselt tööturult. Agentuuri töötaja oli ise sellise uhke emanda näoga, kes jumala armust meile, närustele päkkeritele, võib võimaldada paar tundi nõudepesu. Ühes Darwini mitte vaid päkkeritele mõeldud büroos võtsin end ka tasuta nõudepesijana arvele, seal oli suhtumine normaalsem, viidi isegi väike intervjuu läbi, et kuidas mul need lood selle nõudepesemisega ikkagi on. No ebameeldivad jutud ikka, ei tunne toidujääkide ja rasva nühkimise vastu kutsumust, aga nii ma tollal muidugi ei öelnud.

Intervjuu ja test suurimalt õigustöö vahendajalt

Siin Sydneys on siiani lood töövahendusega veidi teised olnud. Võtsin kõigepealt telefonitsi ühendust silma jäänud büroodega. Ega nad mind enne jutule võtnud, kui olin oma CV motivatsioonikirjaga saatnud. Kui sellest esimesest etapist läbi sain, helistati. Üks büroo leppis kohtumise kokku homseks. Teine intervjueeris mind kõigepealt telefonitsi ja siis leppis armuliselt kohtumise kokku. Juba tänaseks!

Hakkasin siis koheselt valmistuma. Uurisin, kuidas täpselt kesklinna saada ja, mis seal salata, guugeldasin eeldatavaid intervjuu küsimusi. Lisaks käisin kõik oma CV varasemate konkreetsete kogemuste punktid läbi ja tõin näiteid nende kohta.

Siin peavad CV-d hästi ülevaatlikud olema ja ma olengi punktidena välja toonud, et näiteks i) saatsin kohtudokumente välja i) uurisin tõendeid jms. Nii ma siis omaette pomisesin nagu totakas. Mulle oli see vajalik, et õigussõnavara enne intervjuud „soojendada“. Sellisel intervjuul peab ju keelekasutus vähe komplekssem olema. Valmistumine on ju ikka vajalik. Eriti siin! Kui puterdad – järelikult ei oska inglise keelt. Ei kuule telefonis hästi- ei oska inglise keelt ja oledki konkurentsist väljas.

Vahepeal, keset linnakära helistas mulle maailma vaikseima häälega naine. Arvata, on et ma ei kuulnud kõike ja küsisin paar korda üle. Intervjuu lõpuks teatas ta hapu häälega, et neil on veel palju CV-sid läbi vaadata ja kui sobin, võtavad uuesti ühendust. Võtavad nad jee. Oleks ma sobilik, oleks kohe kohtumisega intervjuu kokku lepitud. Loo moraal – ära iial räägi potentsiaalse tööandjaga võõrkeeles, kui pole vaikses kohas. Punkt. Õnneks see ei olnud juurakoht, vast mingi müügi- või administraatori koht, mis kohtadele ma samuti esmaspäeval CV-sid saatsin. Tunnihind oli ka väiksem ja asukoht kauge. See neile ka ei sobinud vist, et ma vaid rongiga liiklen.

Eksimise meistrina olin igaks juhuks linnas poolteist tundi enne kohtumist potentsiaalse juuratöö vahendajaga. Et ikka koht üles leida, pealegi olin ma juba linnas süda vähe rahulikum. Astusin metroojaamas maa alt välja… ja mulle avanes tõeline suurlinna vaatepilt. Inimesed tunglesid ja kiirustasid närviliselt klaasist kõrghoonete vahel. Siin ei tohi küll kellelegi jalgu jääda, joostakse veel maha. Kiire ja närviline, asine õhkkond, pintsakliplased igal pool. Veel mõni aeg tagasi oli selline äriline õhkkond mulle tuttav, nüüd veidi võõrustav.

Võtsin ühes toidukeskuses 5 taala eest karbi sushit, et näljast intervjuul kokku ei kukuks. Sõin ja vaatasin inimesi, kulistasin kohvi ka veel. Natuke ma ikka sulandusin sinna õhkkonda, olin pikka aega seljakotis käkras olnud kontorisobiliku kleidi hoolega ära triikinud ja sukapüksidki ontlike kingadega jalga tõmmanud. Õues oli väga soe, olin ikka ebaõiglane Aussi külmaks maaks nimetamaks. Nüüd on kraadid ikka kuni 27 ligi. Mõnus ja päikseline kevad!

Lõpuks oli intervjuuaeg käes ja mina küps kui ahjukartul jõululaual. Mind tervitas kangesti klanitud noormees, kes esimese asjana passi nõudis ning seejärel veebikaameraga minust pildi klõpsis. Siis juhatas ta mind piinlikult puhtasse nõupidamisteruumi ootama ja tõi mulle lahkesti klaasi vett. Natuke sain oodata, päris närvis oli olla. See on üks suuremaid töövahendajaid ja kui siin käkin, on minu jaoks paljud uksed siinsel õigusmaastikul suletud. Sättisin isegi oma istehoiakut paika, et ei oleks kange ja krampis, vaid lõdvestunud ja enesekindel. Ühtäkki nad sisenesidki, lausa kaks ametipulka – mees ja noor naeratav naine. Tõusin püsti, hoidsin käepigistuse tugeva. Lõtv käepigistus jätab nõrga mulje. Keegi ei taha nõrka advokaadi assistenti.

Minuga hakkas rääkima mees. Küsis väga konkreetseid küsimusi, algul Austraalias oleku kohta. Siin Sydneys ollaksegi konkreetsemad, ei mingit pläkutamist.

Hoidsin hääle võimalikult madala, häälduse selge ning kõnetempo aeglase. Kipun mõnikord ärevusest puterdama hakkama, aga puterdavat assistenti ju ka ei taheta. Mees küsis mu kogemuse kohta, kas mu töökoht oli pigem administreeriv või sisulisem, mis õigusharudega tegelesin ja milline nägi välja mu tavaline tööpäev. Kaval küsimus!

Lõpuks kiitis ta mu inglise keelt. Ütles ka, et ta üks parimaid maksuõiguse alal assistente oli ka eestlane. Väga julgustav teadmine, tervitused kolleegile! Mees rääkis, et kõige raskem on mulle esimene töökoht leida, sest eelistatakse ikka austraallast. Aga ta ütles ka, et õigusassistendi töö on nišš ja tööturul pole palju sellise kogemusega inimesi, nagu mina. Ma olin vahepeal juba pea maha matnud võimaluse siin erialasemat tööd leida ja siis selline uudis! Nii et tema oli pigem optimistlik. Ütles, et algul olla mu konkurentsieelis madalam palk (loogiline ju, mille muuga ma siin ikka löön), aga need palganumbrid olid niigi kaunimad, kui ma lootnud olen. Ahjaa, seda ütles ka, et just kindlustusvaidluste assistente on kõige vähem. Minu leivanumber ju!

Lõpuks ütles, et viigu preili mind testidele. Siis oli küll tunne nagu arstil, kui kõik on hästi, aga siis kästakse vereproovi anda. Oot-oot, mis test?

Kõigepealt pandi proovile mu trükkimine. Seal oli küll tulemus kehvem, kui lootsin. Arvasin end pigem kiire trükkija olevat, aga niimoodi ekraanilt polegi kunagi midagi maha trükkinud. Näpud ka värisesid ärevusest. Õnneks olevat nad ka aeglasemaid trükkijaid tööle saanud, et nii et ehk ei tõmmanud sooritusele vett peale.

Sain trükkida kaks korda, siis oli Word-programmi oskamise test. 30 küsimust oli, mõni lihtne (muuda kirjafonti, tee boldi, jälita muutusi) ja mõni selline funktsioon, mida ma (häbi) ei teadnudki olemas olevat. Õnneks enamus tööriistu olid mul varem igapäevases kasutuses ja skoorisin 22/30 ehk 73%. Maailma keskmine olevat 77%.

Pärast testi käskis klanitud administraator veel nõupidamisteruumis oodata. Mõne aja pärast tuli juba tuttav naishing ruumi, särades kui ladvaõun. Tema ütles, et kõik on hästi, trükkimine ok ja Wordi kasutus suisa suurepärane (excellent, great), olevat parem kui tal. No ma nüüd küll ei tea, kas uskuda seda juttu või mitte, ise arvasin küll end feilinud olevat. Naine saatis mind liftini, oli hästi sõbralik ja nii ma koju lonkisingi. Tegelikult olin õnnelik ka, sest sain ikkagi väärt kogemuse võrra rikkamaks, lootust ikka on. Kui ka lõpuks töötan kuskil müüjana või kannan toite ette, siis ma ikkagi tean, et mind, väikest eestlast, intervjueeriti siin uhkes kõrghoones miljonite peanuppudega linnas ja et minusse suhtuti kui professionaali, mitte väärtusetusse rämpspäkkerisse. Et mul on lootust. Et ma võin saada. Võin saavutada. Kui mitte täna ega homme, siis kunagi taas ikka.

Homseks on mul ka paar intervjuud, nii et ma saan veel ennast proovile panna. Välismaal on minu arust kordades raskem intervjueeritud saada. Eksamil vigu tehes võetakse paar punkti maha. Siin, võõrkeelses ja omasid soosivas konkurentsis kas ujud või upud. Mingit vahepealset kolmemehe varianti pole.

Eksin igalpool ära, Kaspar muudkui otsib mind!

Et meil Kaspariga tööotsimise kõrvalt igav ei hakkaks, eksin vahepeal seiklemise mõttes ära ka. Just seiklemise, mitte sellepärast, et eksimise maailmameister olen. Pühapäeval läksime ratastega sõitma, jätsin telefoni laadima. Mingi hetk vaatasin, et Kaspar on juba teisel pool teed. Sõitsin talle järgi. Omast arust. Sõitsin juba mõnda aega, Kasparit ikka pole. Olin eksinud. Ma ei teadnud (veel) peast oma aadressi, polnud telefoni ega Kaspari tel nr peas. Sõitsin veidi veel, kuni märkasin antiigipoodi, mis enne tee peal oli. See on minu ainus orienteerumismälu – kus mis pood oli. Jõudsin tänu sellele vihjele koju.

Kaspar oli muidugi mind otsima hakanud. Värav oli lukus ja üleronimiseks liiga kõrge. Pressisin end heki kõrval olevast poolemeetrisest aiaaugust sisse. Ise ka imestasin, et mahtusin, mitte Puhhi kombel kinni ei jäänud.

Lõpuks saabus ka ärevalt ringi vaatav Kaspar. Oli teine päris ehmunud olnud ja tänaval inimeste käest isegi mu kohta uurinud. Lõpp hea, kõik hea.

Kuni tänaseni. Kuidagi õnnestus mul ikkagi vale rongiliini peale istuda, kuigi töötaja ja rongiliini äpp juhendasid just sinnasamma platvormi, kust ma rongile astusin. Leidsin end kuskilt kaugelt linnast. Kaspar sõitis lõpuks mulle järgi. Ta ainult naeris selle kõige peale. Eks ta ole leppinud sellega, et ma vahepeal selline udupea olen. Ise materdasin mõttes end küll – tahab suurlinnas karjääri mõttes end proovile panna ja ise ei oska rongiga kojugi sõita. Saa siis aru, eks ole.

Eks jätkan siis otsinguid. Tuleb ikka rongis kaardil näpuga peatuste järge ajama ja telefonita kodust lahkuda ei tohi. Jätkame tööotsinguid, Kasparit on ka juba tööagentuuridesse jutule kutsutud. Mõttes panen end valmis ka lihttööks, aga ehk siiski…:)

Tervitused Sydney kevadest! Täna mul pilte pole, sest linna me pole veel avastama jõudnudki.

Grete-Maarja

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s