Olles Coffs Harbouris, tekkis küsimus, kas seal linnakeses on midagi põnevat teha. Küsisime teadmiste emalt Googlelt järgi ja selgus delfinaariumi olemasolu. Mina läksin kohe põnevile, et oh sa poiss, delfiinid! Kujutage ette, isegi delfiinietendust polnud ma oma senise elukese jooksul näinud. Aga see viga sai kohe parandatud.
Kohapeal anti meile isegi päkkerite soodustust. Algul öeldi küll, et see on vaid YHA hosteli klientidele, kui on mingi vastav kaart olemas. Kaspar ütles, et oi, meil on ainult telk ja see küll kaarte ei väljasta. Ise naersime selle peale, nagu tegu oleks parima killuga. Naine kaasa ei naernud, aga kaasa tundis vist küll. Vaesed inimesed, niigi päkkerid ja isegi hostelis pole raha ööbida. Andis ikkagi soodustust.
Parasjagu oli käimas pingviinide toitmine. Väiksed nunnukesed paterdasid seal, nokad õieli ja trügisid üksteisega võidu. Inimesed said järjekorra alusel neile kala pakkuda. Mina seisin niisama kõrval ja üks pingviin vaatas mind pikalt, kahtlustades, et äkki ma varjan tema eest kala. Ei mingit pettust, ma niisama imetlesin neid pisikesi.
Järgmisena jälgisime hüljeste toimetamist. Nad olid veidi edevad, pöörlesid inimeste ees ujudes ja loivasid niisama ringi. Niii armsad loomad, kohutav on mõelda, et mõned neist neelavad kilekotte meres alla ja surevad piineldes. Huuh, ei taha üldse sellele mõelda.
Käisime veel ka väikses akvaariumi osas ja imetlesime kalu. Nii rahustavalt mõjub nende jälgimine.
Omal kohal olid muidugi ka delfiinid. Nemad ka suhtlesid inimestega. Üks tõi mulle palli ja ma viskasin seda talle. Valesti viskasin, liiga kaugele! Delfiinike pööritas silmi ja enam mulle palli ei toonud. Pärast üks pani mind veel proovile ja seekord ma viskasin õigesti, otse tema ammuli suhu. Ta viskas selle mulle tagasi, kui ma mujale vaatasin. Sain märja palliga vastu pead. Naljatilgad!
Siis algas etenduse osa – delfiini- ja hülgemusi. Veider oli. Kasparile jättis hüljes mäletuseks habemesse kalasoomuse. Oi, kuidas ma naersin. Lubasin kohe blogisse kirja panna. Kaspar lootis, et unustan. Oh ei, sõbrake, kuidas ma saaksingi unustada.
Pärast suudlemistseremooniat algas trikkide osa. Hüljes lehvitas, näitas keelt, rääkis oma keeles anekdooti, hoidis oma nina peal tasakaalus palli ja kala ning demostreeris, kuidas kilekotte prügikasti visatakse. Et need jumala eest merre tema liigikaaslasi ohustama ei satuks.
Delfiinid ujusid omavahel võidu, vigurdasid vees ja hüppasid kõrgele õhku. Pakkusime endid vabatahtlikuks nende efektsemal toitmisel. Toigast kalaga tuli kõrgel hoida ja delfiin võttis selle hüppega ära.
Kokkuvõttes oli väga lõbus. Etendus oli humoorikalt kokku pandud ja loomad olid üliarmsad. Kes sinna linnakesse satub, siis see külastus on kindlalt oma aega ja raha väärt.
Järgmise öö veetsime kuskil kõrvalises külakeses jõeäärses karavanpargis. Selles jões olevat haisid. Kuskile siin Austraalias minna ei saa, ilma et keegi sind nahka tahaks pista.
Ladistas paduvihma. Öösel ärkasin selle peale üles. Tükk aega olin ärkvel ja ootasin, et kas peab ujuma hakkama. Õnneks ei pidanud, telk jäi kuivaks.
Hommikul saime kuidagi vihmaga võideldes hommikusöögi valmistatud ja söödud. Järgmine peatus oli Newscastle, Sydney lähistel asuv vana kaevanduslinn. Seal me peatusime vaid toidupoes käiguks, seega linna kohta kommentaare jagada ei oska. Niipalju ehk vaid, et seal leidus vanu inglisepäraseid kivimaju. Kogu see Sydney lähedal asuv asustus peakski rohkem ajalooga olema. Sydney rajati aastal 1788 ja oli üks esimesi linnu siinkandis, muide. Me eelmisele kodulinnale Darwinile pandi seevastu ametlik algus alles 1911. aastal. Vot sulle ajalugu!
Sydneys sõitsime seekord vaid läbi. Kui sinna lõpuks paikseks jääme, küll jõuame avastada. Meie suund on praegu Great Ocean Road. Sõidame sinna lühemat teed sisemaad pidi. Öö veetsime väikses mägilinnas Moss Vale. Brr, kui külm seal oli! Kuni 10 kraadi. Kohe sai välja otsitud soojad sokid ja muu külmakindel kraam. Magamiskoti, teki ja dressidega magades oli päris soe. Selles samas linnakeses käisime ka hommikust söömas. Kõik, sh muna ja peekon, oli serveeritud röstsaial. Tüüpiline!
Hommikul pakuti karavanpargi köögis pannukaid. Söömisseltskonnas oli üks mees oma treenitud kakaduuga. Oli teine vaese linnu beebina pesa kõrvalt leidnud. Mõelda vaid, kakaduupered viskavad oma nõrgima poja pesast julmalt välja! Vot sulle emalikkust ja kodusoojust. Selle nõrgukese õpetas ta leidnud mees trikke tegema.
Kuna olime mitu päeva ainult istunud ja sõitnud, sibelesin nagu närviline elektrijänes end liigutama. Võtsime suuna lähedasse metsa. Sinna sõites olid vaated uskumatud! Erkrohelised nõlvad, kirjud lehmad koos hobustega aasadel, kõikjal värvilised puud. Selline kodune kliima ja õhk, nagu Eestis sügisel. Ma muudkui ahhetasin, kui ilus kõik on. Ei tasugi alati ainult turismiraamatuid usaldada, mõnikord saab ise ringi konnates kauneimate vaatepiltide osaliseks.
Poolel teel metsa tuli ette kruusatee. Meie oma kaheveolisega sinna ronima ei hakanud. Austraalias on neljaveoline auto üsna vajalik. Oleks seda teadnud, oleks ehk rohkem raha auto ostuks kokku kraapinud ja selle endalegi ostnud. Meil juba mitu kohta läbi käimata, sest poolel teel tuleb ette kruusatee. Pole küll igapäevane probleem, aga siiski..
Võtsime jalgrattad ja kukkusime väntama. Huhuu, kui raske see oli! Tohutult palju oli tõuse. Ma pidin isegi peatuma ja daamilikult natuke öökimisega segi köhima. Mis see siis nüüd oli? Võhm täiesti kadunud? Oh eiii!
Suures trennihoos ununes, et olime merepinnast nii kõrgel, et hõre õhk andis tunda. Selle kõige kiuste sõitsime, kuni oja vastu tuli. Pärast oli küll hea väsinud jalad autosse istuma vedada ning maasikaid ja ploome nosida.
Järgmine öö pidime kringliks külmuma. Peatusime ühes armsas maalinnakeses. Õhtul tundus täitsa talutav temperatuur olevat, aga ööseks viskas vist isegi miinuskraadid ette. Nii ikka ei saa. Järgmisel ööl, Melbournes, olime juba targemad ja läksime hostelisse. Lubati omaette vannituba. Oli küll, aga milline! Vetsu- ja dušinurka eraldas vaid õhuke kardin. Parkimiskohaga hosteli leidmine oli tõeline keberniit veel pealekauba.
Melbournes veedetud õhtu oli küll supertore. Saime kokku Uku ja Liisiga – nende eestlastega, kellega me Smoky Bays tutvusime. Olime vahepeal reisinud täiesti eri suundadesse, aga nüüd olime sattunud ühte linna. Käisime ühes hubases hipsterlikus kohas söömas. Juttu jätkus viimase rongini ja oleks ehk veel jätkunud, kuid…rongigraafik seab omad limiidid.
Juba järgneval päeval asusime Great Ocean Roadi avastama. Tegemist on pea 200 km pikkuse ookeaniäärse teega. Oli küll ilus, jah. Käisime ka Otway rahvuspargis pikkuse poolest kõrghoonetega konkureerivate puude kohal matkamas. Oleks nende vahel veidi trossi otsas lennanud ka, aga see atraktsioon oli välja müüdud.
Veel imetlesime kahteteist apostlist – ookeanist väljakõrguvaid kaljumoodustisi. Kõik lainemüha, vee sinisus ja kaljud olid omal kohal ja moodustasid kokku kauneima vaatepildi.
Vahepeal ööbisime motellides. Külm oli ju! Oh mind rumalukest, kes arvas Aussi sooja maa olevat! Põgenesime jaheduse eest mais ja siin allpool on ikka veel külm. Vihm, rõskus, tuul ja muu sügisele kohane. Tegelikult algas siin kevad ja ma tõesti naiivselt uskusin, et septembris on juba soe. No olgu, vahepeal olevat isegi 20 kraadi kanti olevat, aga nüüd on miskine külmalaine peal. Mitu kuud kuumas ja niiskes kliimas veetnutena on meil hästi raske selle jahedusega harjuda. Suusajope ja soojad sokid on põhilised, toas olles on küte põhjas. Keha on šokis, sest alles ta pidi end elu eest jahutama. Äkiline kliimamuutus ei ole tore.
Reisist veel – võtsime taas suuna Canberra, laiemas plaanis Sydney poole. Sisemaa pakub kauneid vaateid! Rohelised mäenõlvad, tohutult palju lambaid ja lehmi einestamas, pidevalt muutuv kõrgus. Käisime Canberras NASA kosmosekeskuses. Päris põnev oli, eriti Kasparil. Minu hetked on pigem kunstimuuseumides.
Nüüd oleme omadega Sydneys. Ka siin on jahe ning vihmane. Homme asume juba potentsiaalseid elupaiku üle vaatama. Järgmisel nädalal hakkame tööd otsima. Oh, tuleks ometi hea koht. Mitte ei taha enam rammu rakendada või kuskil kassas summasid läbi lüüa. Aju tahaks pingutada, õppida, end proovile panna ja areneda. Kuulsid, Sydney? Ma olen valmis väljakutseteks!
Esimesed päevad saame ühtede eestlaste üüritud majas peatuda. Kohe soojem tunne niimoodi koduses atmosfääris olla, mitte kõledas hostelis.
Grete
Seikluslik elu 