Rännak itta – ikka püütonite ja lehmade seltsis!

Siit tuleb pikk postitus meie senisest Idaranniku reisust, sättisin parajalt pilte kah juurde. 

Oleme jälle omadega teel. Kolmapäeval, 2. septembril, pakkisime end taas kogu oma maise varaga autosse, haakisime veel jalgrattad ka külge ja asusime rekkamehe elu maitsma. Esimesed päevad sõitsimegi järjest vähemalt kümme tundi. Ei ole midagi nii lihtne, et Darwinist võtad kõige otsema suuna Cairnsi poole. Sõita saab seal, kust läheb põhimaantee. Alustuseks tuli üldse Alice Springi poole suund võtta ja sõita tuhat kilomeetrit teed, mida mööda me mais Darwini poole sõitsime. Alles teisel päeval sõitsime uudses kohas. Nägime kõrbestunud maad oma rohututikestega, kondiseid lehmi ja autoga mõrvatud kängurudelaipu õgivaid kulle. Ees ja taga oli kilomeetreid lagedat maad, nii et vahepeal tundus tee üldse lõppevat. Silmapete!

Kuna vahepeal olime omadega täitsa sisemaal, saime üle pika aja praktiseerida pikkade pükste, dressika ja tenniste kasutust. Täitsa jahe oli, öösel langes temperatuur lausa 12 kraadini. Kui oled ikka kolm kuud kuumas troopikas olnud, on ikka külm küll. See-eest oli uni tänu sellele jahedusele suurepärane.

Kolmas päev oli juba põnevam. Jõudsime Queenslandi kaunimatele maastikele. Mäed olid ja suhkrurooistandused, banaanipuud ja muud põnevat. Lõhn oli ka õhus hoopis teie, natuke niiske ja magus. Tagasi troopikas! Siinpool on õhk koguaeg hingatavam olnud kui Darwinis, õhtul tuleb isegi dressikas selga tõmmata. Päeval on mõnus soe.

Kolmanda päevaga lõppes ka rändamine pärapõrgus, kus imeväikseid paari majaga asulaid leidub nii umbes kaks tuhande kilomeetri raadiuses. Idaranniku asustus on kordades tihedam ja ei pea pead vaevama, kas lähim bensiinijaam asub tõesti vaid 400 kilomeetri kaugusel. Kes sellise outbacki trippi ette võtab, lihtsalt peab võtma kaasa mitme päeva veevaru, toitu ja varukütust. Kui ikka midagi juhtuma peaks, auto üles ütlema näiteks, võid täitsa täbaras olukorras olla.

Neljandal päeval hakkasime juba Cairnsi poole jõudma, aga hing ei ihanud veel linnaelu. Läksime hoopis mingisse rahvusparki. Sõitsime mitukümmend kilomeetrit kitsast mägiteed ja matkasime väikse sinise järve äärses džunglis.

Järveke Cairnsi lähistel
Järveke Cairnsi lähistel

Siis seadsime end sisse Cairnsis karavanpargis ja läksime ratastel linna avastama. Sõitsime esplanaadi läbi. Ilus oli, mäed ja puha.

Vaade Cairnsi esplanaadilt
Vaade Cairnsi esplanaadilt

IMG_5812

Laupäevaõhtu melu käis täiel rinnal. Ühes pargikeses peeti breigivõistlust ning sealt veidi eemal erinevate Aasia kultuuride festivali. Võtsime putkast soodsa hinna eest Samoani toitu ja jälgisime, kuidas ribaseelikute ja lillekestega ehitud mehed rütmika muusika saatel hüppasid ja kargasid, endal naerunägu ees. Samoani toit oli kah väga hea – kartulisalat, ülihea vorst, Chop Suy, banaan kookusega ja lambaliha. See Chop Suy oli ülihea ja ma kavatsen selle roa kindlasti meelde jätta. Kaspar teatas, et tema teab seda toitu juba Malaisiast. Mina küll ei teadnud. Igatahes ülimalt maitsev ja omapärane roog on!

Pühapäeval oli kruiisiaeg.

Laevad on mõnusad!
Laevad on mõnusad!
Päiksetekil elu päevitust omandamas
Päiksetekil elu päevitust omandamas

IMG_5850

Pildipealkiri võiks olla ... Jeee?
Pildipealkiri võiks olla … Jeee?

DCIM100GOPROGOPR1816.

Meid viidi laevaga Great Barrier Reefile snorgeldama. Korallide pärast me siia linnakesse üle 300 km sõitsimegi, nagu enamik turiste. Laeval oli inimesi nii umbes saja ringis. Hoiatati merehaiguse eest ja tõesti, laev loksus päris palju. Lõpuks oli laevakoridor ummistunud näost valgete paberkotti öökivate inimestega. Ma endal merehaigust veel täheldanud pole, aga oksendamise hääli ja lõhna ei talu üldse. Nii ma siis pagesingi nende merehaigete eest muudkui eemale.

Korallid olid ilusad küll. Värvilised kalad ka. Snorgeldasime kahes erinevas kohas. Siiski pidime Kaspariga tõdema, et Perhentiani elamus oli veidi erilisem. Seal nägi ikka haisid ja suuri kilpkonni ka kõrvuti kaunite korallidega.

Kruiis oli siiski igati oma 99 dollarit väärt, ega nemad haide puudumises süüdi pole. Kahe snorgeldamise vahepeal pakuti täitsa viisakat lõunat ning tagasiteel isegi veini juustu ning küpsistega. Pikutasime päiksetekil ja päevitasime ka. Ma pole ammu sellist päevitust saanud. Sain endale lisaks aegade punaseima nina. 🙂 Kokkuvõttes oli ülimalt tore päev. Tegime mingeid oma nalju ja jaburdasime niisama terve aja kogu selle mereelamuse kõrvale. Miks olla tõsine, kui võib lõbus olla ja naerda kihistada? 

Järgmisel päeval võtsime suuna Airlie Beachile. On teine selline armas suvituslinnake, kus on suur laevasadam ning mäekülg täis ehitatud väikseid majakesi. Ilus, silm puhkab kohe. Karavanpargis sai tutvuda erinevate tuuridega ja meie õnneks oli soodne pakkumine jahiga seilamisele. Muidugi lähme sinna!

Hommikul ärkasimegi vara (tuuride põhiline miinus) ja läksime sadamasse. Meid ootas British Defender – jaht, mis omal ajal seilas erinevatel võistlustel ülemaailmselt. Päike paistis, tuuleke paitas ja meie tšillisime laevatekil. Mida elult veel tahta! Reisijaid paluti ka appi purjeid heiskama. Kaspar hea inimesena ikka läks abistama ja sai seilamise kogemuse. Terve sõidu aja sai nautida kaunist vaadet sini-sinisele veele, mägedele ja saarekestele.

Ei ole just halb olla :)
Ei ole just halb olla 🙂

Lõpuks jõudsime Whitsunday saarele, Whitehaven randa. Oh sa püha püss, milline paradiis seal oli! Imevalge liiv ja helesinine vesi! Liiv oli nii puhtalt silikaadist, et suisa kriuksus jalge all. Tegime seal tohutult palju pilte ja lesisime lainetes. Oh seda mõnusat elukest.

IMG_5878

Üks kauneimaid kohti, kuhu ma sattunud olen
Üks kauneimaid kohti, kuhu ma sattunud olen

IMG_5887

IMG_5895

Tagasi laeval, sõime pakutud lõunat ja asusime snorgeldama. Siin on vaat et ilusamadki korallid kui Cairnsi kandis.

Ilusa päeva lõpuks olime päiksest punased kui vähid. Ma pole elu sees niimoosi päiksest kuumanud ja punetanud. Õnneks järgmiseks päevaks muundus see Aloe Vera kreemi abiga ikka kuldpruuniks päevituseks. 50 SPF on kohustuslik, ei tea mis selleta oleks veel saanud. Muide, parim kreem on Banana Boati oma. Hea lõhnaga ja ei kleepu nii hirmsasti.

Julgesime ikkagi oma punaseid larhve avalikkusele näidata ja sõime ühes Mehhiko restoranis tšillirooga, misjärel suutsime vaid karavanparki tagasi sõita ja kiire pesu järel telki magama roomata. Mis imejõud sel päikesel küll on, et nii läbi võtab?

Järgmisel päeval külastasime Conway rahvusparki. Natuke matkamist ikka kah niisama nautlemise juurde. Ronisime usinalt mäest üles, kuni meid tervitasid paradiisivaated.

IMG_5899

IMG_5906

IMG_5917

IMG_5922

Sellest järgmisel päeval andsid jalad ronimisest täitsa tunda. Pärast matka kasutasime karavanpargi pesumaja, kokkasime ja nautlesime niisama. Seal karavanpargis oli hästi kena basseiniala, nagu troopiline laguun.

Neljapäeval asusime Mackay poole teele. Käisime Cape Hillsborough rahvuspargis. Seal pidavat känguruid ja vallabisid rannas nägema. Me kahjuks neid seal ei tabanud, uudistasime üht vallabid hoopis metsas ja matkasime veidi. Hästi ilus rand oli – suured lained, huvitavad kivilahmakad ja ümbritsevad mäed.

Cape Hillsborough rand
Cape Hillsborough rand

IMG_5939

Võsas ekseldes
Võsas ekseldes

Reedel sõitsime Bundabergi, läbides 620 km. Järgneval päeval otsustasime üle kaeda, et kuidas seda Austraalia põhilist Bundabergi rummikest villitakse kah. Võtsime tuuri, kus giid viis meid läbi erinevate tootmisruumide. Rummi tehakse molassist, mis on suhkrutöötlemise kõrvalsaadus. Lõhnas teine veidralt magusalt ja maitses täiesti kohutavalt. Andsin enamus oma osa Kasparile ja teised tuuriosalised paistsid ka selle kraami vähemalt söödavaks tunnistavat. Mina mõtlesin vaid, et kuidas selle jubeda maitse suust ära saaks.

Ühes ruumis oli ehitatud justkui „tünn“, kus sai ise sees olla ja astuda klaasil, mille all voolas villitav rumm. Pilti kahjuks teha ei saanud, sest pruulikotta minnes konfiskeeriti meilt kõik patareidega asjad. Kui see vabrik sädemekese alla saaks, siis plahvataks kõik tootmishooned ja natuke Bundabergi. Õnneks midagi ei juhtunud.

Tuuri lõpus anti toodangut maitsta ka. Kaspar valis ühe rahvusvahelisel võistlusel skoorinud joogi ja mina vanillimekiga rummi. Minu oma oli hea, kokakoolaga muidugi veel parem. Teise maitsena proovisime rummi ja ingveriõlu (olemuselt ikkagi limonaad, nagu meil kali) segu. Oli ka superhea. Ingveriõlu on üldse väga hüva märjuke, iseäranis Bundabergi (Bundy) toodang. Kaspar mekkis autorooli istumise tõttu tagasihoidlikult, aga mina jõin oma klaasikesed ikka lõpuni. Polnud ammu kanget alkoholi pruukinud ja see märjuke ajas muidugi pea sumisema. Kaspar sai endale väga lõbusa pruta sealt tehasest.

Mitte veel nii lõbus pruta enne rummitehast jäätist nautimas
Mitte veel nii lõbus pruta enne rummitehast jäätist nautimas
Bundabergi kuulsa jääkaruga
Bundabergi kuulsa jääkaruga
Selline toss tekib suhkruroogu töödeldes
Selline toss tekib suhkruroogu töödeldes

Kasparil oli ju samal päeval, 12. septembril, sünnipäev! Ma saan teda nüüd mõned kuud natuke vanakeseks tögada, kuni ise täpselt sama vanaks saan. Õnne kallimale ja muidugi ilusat uue eluaastat ka! Kui me seda siin koos veedame, siis võiks ju ikka ekstrailus aasta olla. 🙂

Kaspari sünnipäeva jätkasime ühes Bundabergi kaubanduskeskuses, kus lõunastada tahtsime. Austraalias on kiireks lõunaks laias laastus kaks varianti – kiirtoit või Aasia toit, mis siinkandis on rammusam kui päritolumaal. No poest võib ka salatit osta, aga tervislikke eksemplare on vaid paar ja neid oleme juba loendamatul arvul söönud. Pubides ja mujal pakutakse ikka ja ainult friikartuleid ja enamasti friteeritud liha/kala. Mis eine see selline on? Niisiis sõime Hungry Jacks’is, mis tegelikult olevat Burger King. Üsna jubeda burgeri sain. See nn „pulled beef“ oleks nagu poekonservist võetud ja kellegi poolt juba läbi nämmutatud. Kaspari burger oli siiski täitsa hea.

Kõhud täis, võtsime suuna Rainbow Beachile, aga peatusime ajanappuse sunnil hoopis ühe väikse külakese Maryborough lähistel. Siinkohal kiidaksin Wikicamp appi. On küll tasuline, aga alati nuhib parimad ja odavamad telkimikohad/karavanpargid välja. Leidsime äpi abil väikse turismitalu. Läksime selle koha baari, võtsime Kaspari sünnipäeva puhul mõne joogid ja mängisime kohalikega piljardit. Oli tore õhtu. Pimeda saabudes läks õues jahedamaks (nagu Eesti augustiõhtul nt) ja pugesime mõnuga telki teki alla peitu.

Taas koitis hommik, taas asusime teele. Käisime Rainbow Beachil. Oli ilus teine. Lained olid suured ja inimesed surfasid. Oleme nüüd omadega siinmail, kus võib ka vette siseneda, kartmata krokodille või meduuse. Sõitsime ka Noosa rahvusparki ja imetlesime kaljusid, vahuseid laineid, imesinist ookeani ja kaunist metsa. Siin on männilaadsed puud. Ei mingit troopiliste taimede küllust. Täitsa huvitav, kuidas loodus pidevalt rännates muutub. Siinkandis on ka puud rohelisemad ja tee ääres on kohati tihe mets. Lõuna ja Kesk-Austraalias sellist pilti polnud, nägi vaid liiva ja üksikuid põõsatutikesi. 

Noosa rahvuspark
Noosa rahvuspark
Põnev puu Noosas
Põnev puu Noosas

IMG_5991

IMG_6006

IMG_6013

Täna käisime Brisbanes. Ei tea, mis maakate hing meil mõlemil sees on, aga kesklinna kondama ei olnud tahtmist minna. No mis parata, Austraalia linnad on kõik sellised modernsed ja mis neist kõrghoonetest ikka vahtida. Selle asemel kondasime Brisbane ääres asuvas rahvuspargis ringi. Me silme ees ületas teed hiiglasuur püüton! Jube, ma pole elu sees looduses nii suurt madu näinud. Algul ta ei kavatsenudki end eriti kiiresti liigutada, aga Kaspar tagus vastu maad ja siis armuline madu roomas puu otsa. Vibratsioone nad ju ei talu.

Tahtsin kangesti India toitu süüa. Otsisime isegi sobiliku toidukoha välja, kus olevat lõunapakkumised. Jõuame kohale – restoran on kinni ja avatakse allest viiest õhtul. Kõrval oli lahkelt avatud burgerikoht. Sel hetkel sain küll kurjaks – miks need austraallased lõuna ajal normaalset ja toitvat einet ei paku? Võtsime suuna kaubanduskeskusesse, aga ka seal olid avatud vaid Fish and Chips kohad, muud restoranid olid suletud. Pidime taas poekraamiga leppima. Täitsa huvitav ikka, miks Austraalia ülekaalulisuse poolest maailmas esirinnas on? Mina küll ei taipa. Eks kesklinnades on suurem valik, aga päris linnasüdamesse me tõepoolest einekese pärast ronima ei hakanud. Oh neid pirtsakaid turiste!

Lõpuks oleme jõudnud Kuldranniku lähistele. Homme lähme avastama siinseid teemaparke. Kiljumine ja adrenaliin peaks nüüd mõneks päevaks tagatud olema. Kui muidu oleme ööbimiste pealt kenasti säästnud, sest karavanpargid on oodatust soodsamad olnud, siis siin tuli öö eest välja käia tervelt 45 dollarit! Lootsin, et ehk pakutakse meile siis kullast telkimisalust ja dušist kuldvihma, aga siiski mitte. Õnneks on tasuta internet, millele võlgneb see postitus tänu.

Tervitan ja kallistan kõiki, kes kallid ja armsad!

Grete-Maarja

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s