Õnnelikkus mu sees ja viimased Darwinis veedetud päevad

Tere!

Uskumatu, et Eestis algab juba sügis! No okei, kalendri järgi jah ei hakka, aga 1. september seondub ju ikka kooli- ja igast muude algustega, mil sulandutakse taas rohkem argirutiini.

Meie september algab hoopis reisimisega. Jah, juba ülehomme hommikul istume varahommikul autosse, et muudkui sõita. Esimesed kolm päeva ongi vaid üks pidev maantee mõõtmine. Darwin asub nii eraldatud kohas lihtsalt. Reede õhtuks peaksime saabuma Cairnsi. Pühapäevaks on meil broneeritud laevasõit Great Barrier Reefile. Mis edasi saab … vot täpselt ei teagi. Panin küll enam-vähem Lonely Planeti ja blogidest loetu järgi reisiplaani paika, aga sinna jäi ka piisavalt vaba ruumi. Ennustuste kohaselt oleme reisil 25 päeva. Idarannikul on lihtsalt nii tohutult palju avastada. Näiteks kavatseme veeta tervelt neli päeva Kuldranniku teemaparkides. Eks näis, mis meid ees ootab. Põnev on!

Vahepeal kukkus meie kolimistähtaeg. Kasparil paluti veel selleks nädalaks ka tööle jääda, et tema ametijärglasele maja tutvustada. Õnneks pakkus Kaspari töökoht meile, kodututele, ka majutust. Nii elamegi laupäevast saati siin nn „teenindatud korteris“. See on põhimõtteliselt nagu hotell, ainult rohkem korteri nägu ja kõik eluks vajalikud olmetarbed on ka olemas. Näiteks ilus avar köök. Siin on nii mõnus! Tohutult hea on vahepeal elada oma privaatkorteris. Siin majas on ka täitsa korralik jõusaal, mida mina asusin innuga kasutama. Darwinis ma endale jõusaalikaarti ei lunastanud ja treenisin usinasti jalgrattal. Siiski on hea vahelduseks jõusaalis käia. Olen juba suutnud lihased tulivalusaks treenida. Muidugi, hantleid ja muid abivahendeid pole ammu kasutanud ja teadlikult lihasgruppe läbi võtnud. Nüüd saab keha neljapäevase treeninglaagri enne mitmepäevast autos tagumiku laiaksistumist. Tänane hommik algaski tunniajase treeninguga.

Lisaks on siin mõnus terrass basseini ja lamamistoolidega. Eile sulistasime Kaspariga koos seal ja täna tuunisin üksi oma päevitust. Ma elangi siin need paar päeva preilna elu, sest mul sai töö juba läbi.

Viimane aeg on Darwinist varvast lasta. Siin läheb aina kuumemaks ja päike muudkui kurjemaks. Üritasin terrassil blogida. Kuigi varjus, hakkasin juba viieteist minuti pärast higistama. Ma isegi ei ole higistaja-tüüpi inimene, aga siinne niiske kuum õhk teeb oma töö. Ükspäev sain päiksepiste. Jalutasin oma pooltunnikest katmata peaga otsese päikse käes tööle. Umbes paarikümne minuti pärast hakkas pea kumisema. Nägemisteravus kadus. Peas tõusis rõhk drastiliselt ning oli tunne, et nina hakkab verd jooksma. Iiveldas, magu tahtis raevukalt hommikusööki üles paisata. Lõpuks nägin oma töökaaslase peast vaid ergas valguses näolappi, ülejäänud oli tume kogu. Päris hirmus oli. Jõin palju vett ja istusin veidi, hakkas parem. Terve ülejäänud päeva pea valutas ja nõrk oli olla. Järgmisel päeval ostsin endale korraliku päiksekübara ja enam katmata peaga ringi ei liigu. Troopikas ei ole päike naljaasi!

Muide, vahepeal oleksin ka mina saanud täisajaga töö ühte kohvikusse ja me oleks saanud ühtede eestlastega ühte korterisse kolida. Siiski otsustasime edasi liikuda. 

Laupäev oli minu viimane tööpäev suveniiripoes. Pole ka ime. Hooaeg on üsna lõpusirgel ja turiste liigub linnas aina vähem. See tähendab vähest klientuuri. Viimastel nädalatel oli tööl üsna igav ja väga vähe teha. Selline passimine on üsna tüütu, sest aeg läheb niimoodi aeglaselt. Mõneti on hea ka, saab rahus oma mõtteid mõlgutada. Näiteks mõtlen ma vahel, mis ma Eestis teha tahaks. Egas ma ilmselt juurast eemaldu, aga sealgi valdkonnas on tohutult palju erinevaid teid. Kas pürgida advokaadiks, prokuröriks, asuda riigiametisse või hoopis kuskile suurettevõttesse majasiseseks juristiks?

Eks palju sõltub ka sellest, mis kuulutusi minu koju tuleku ajaks ringi liigub. Igatahes põnev on. Minu hobi, kirjutamine, pakub mulle ka aina enam rõõmu. Kirjutan siin oma jutukesi ja muudkui tekib uusi ideid. Võib-olla mõni imestas, et miks ma asusin Delfi rubriiki artikleid kirjutama. Eks see enda proovilepanek kirjutamisvaldkonnas oli. Samuti ei näe ma avaliku reisiblogi pidamises midagi üliisiklikku või muud skandaalset, mis mu võimalikele töökohtadele juuras risti ette lööks.

Hea on olla õnnelik!

Üldse on kuidagi … hea olla. Arvan, et olen lihtsalt õnnelik. Olen kuidagi rohkem eluga leppinud, nõus sellega kaasa voolama. Ma olen tohutult planeeriv isik, keda teevad plaanide ebaõnnestumised väga ärevaks. Kui ma midagi tahan, siis ma ei lase end oma eesmärkide saavutamisel takistada. Pürgimise käigus see eesmärk ongi justkui mina, nii tulihingeliseks võin ma muutuda. See on ühes mõttes hea, sest nii on võimalik elus midagi saavutada. Teisalt võivad need eesmärgid kinnisideedeks muutuda. Kinnisideed viivad kompulssiivse käitumiseni ning see omakorda teeb ärevaks. Tulemiks on stressis ja pinges tütarlaps, kes ei oskagi elust rõõmu tunda.

Elada ei saa plaanide järgi. Mõnikord võtame eesmärke, mida me ei ole loodud saavutama. Need eesmärgid võivad olla loodud hoopis sotsiaalse surve tagajärjel. Nii et viskudes kogu hingest kuskile pürgima, võib lõpetada omaenda loodud köidikutes rabeledes. Kui enda sisetunnet kuulata ning mitte närviliselt, kinnideeliselt ja klapid silmadel edasi tormata, võime avastada, et oleme valel teel, selmet tühja kestana eesmärgini jõudes.

Arvan, et varem ma kartsin elada. Kartsin tohutult ebaõnnestumisi. Kartsin töökaotust. Kartsin paksuks minna. Minu hirmudest said minu mõtted, mõtetest said teod ja tegudest sai minu elu. Mõttel on tohutu jõud!

Tunnen end nüüd hirmudest vabanenud olevat. Suudan elu vabamalt võtta ja vahel vooluga kaasa minna. Minus on tekkinud mingisugune aktsepteerimine ja see on tohutult vabastav. Olen end palju rohkem tundma õppinud. Plaanimajandus ei kao minust kuskile. Olen isegi siin reisil kohati plaanide järgi elanud, mis ränduri elustiili juures peaks ju võimatu olema. Ma suudan nüüd neid plaane kontrollida, mitte plaanid mind. 

Ma valetaks, kui ütleks, et olen täiesti üksi nende muutuste põhjus. Palju on muidugi muutnud see reis. Oleme juba kaks korda olnud Austraalia pinnal koduta ja tööta ning pidanud taas nullist alustama. Seda me ka tegime. Siin kaugel hakkama saamine lisab palju enesekindlust. Kui sain siin hakkama, mis mul veel kodumaal karta? Kuni ma ise olen sisemiselt rahulik ja õnnelik ning teen armastatud tööd ja hoian oma lähedasi, siis ei saa midagi drastiliselt valesti minna. Kui teen vigu, siis õpin neist ja lähen targemana edasi. Nii lihtne see ongi. Elu viskab meile ette vaid neid raskuseid, millega me hakkama saame. Tuleb endas see jõud üles otsida.

Palju on muutnud ka Kaspar. Raske on seda tunnistada. Ma olin alati kindel, et iseennast tuleb ISE õnnelikuks teha. Suhe oli minu jaoks kui kirss tordil. See tähendab, et isikul on olemas enda elu ehk ta on nii vaimselt kui ka rahaliselt sõltumatu. Kui ka satub armastus eluteele, on hästi. Kui ei satu, siis pole ka midagi katki. Nüüd annan suhetele ikka veidi rohkem au. Loomulikult tuleb suhtes olles oma minapilt alles jätta ning mõlemal võiks olla oma väljavaated ja huvid. Seda tasandit aga, mis tekib õnnelikus suhtes olles, on minu kogemuse järgi üsna võimatu ise saavutada. Armastus täiustab, ravib ja inspireerib. Eks see üsna inimlik ole. Igatahes mina ei uskunud, et kellegagi koosolemine võib nii õnnelikuks teha.

Jõudsingi sujuvalt armastuse juurde välja. Meil sai ju üks aasta esimesest deidist täis! Hämmastav, kui palju võib aasta jooksul muutuda! Ma poleks aasta tagasi ka oma pöörasemates unenägudes võinud ette näha, et selle kinoukse juures ootava noormehega selline armastuslugu algab. Tollal ma olin jonnakalt suhete vastane. Tahtsin olla vallaline ja nägin suhtes vaid koormat. Et see elu hoopis uuel tasandil õnnelikuks teeb ja hingelist vabadust annab, ma ette näha ei osanud. Eks näis, mis meid veel ees ootab. Ma ei usu, et Eestis olles me nii lähedaseks oleks saanud, kui siin. Oleme näinud ja kogenud paljut. Oleme paisatud oma mugavustsoonist igaviku kaugusele, kuid selle kõige juures üksteist vaid rohkem hoidma hakanud. Eks see olegi see suur „suhtekatsumus“, millest paljud räägivad. Sellisel reisil võib minna ka teistpidi ja paljastuda stabiilse elukorralduse juures hästipeidetud halvad iseloomujooned.

Igatahes asume nüüd koos Sidney poole teele. Seal algab meie viimane Austraalia-elu etapp. Kui kaua me seal elame, eks näis.

Tervitused ülipalavad!

Grete-Maarja

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s