Ma armastan loodust, eriti loomi. Olen varem maininud, et meie aias vanas puutüves elab kakaduupere. Lärmi teevad nad, põrgulised, kõvasti. Ometi on neid vahva jälgida – kuidas nad oma pesamaterjali puudelt koguvad, ringi lendavad ja pesas istudes lõugavad. Ühel hommikul oli kisa eriti intensiivne. Kisajaks oli “teismeline” kakaduulaps. Endal polnud kakaduudele omast tutti peas ollagi, aga kisa tegi see-eest kolmekordselt. Hädise välimusega, aga armas. Miskipärast tegi selline päeva algus tuju kohe heaks. Loodust jälgides ununevad enda probleemid- olgu nad pisikesed või suured.
Loodus on meist võimsam. Mere äärde minnes tekib minusse alati seletamatu rahu. Ilmselt sellest, et tunnen looduse võimsust. See on tohutu jõud ning selle reeglid on kindlad. Merekohinat kuuldes tunnen, kui väike olen mina siin maailmas ning kui väiksed on minu probleemid maailma mastaabis. See on äärmiselt rahustav ja aitab enda elu vaadata kõrvalseisja pilguga. Juhtugu minu elus mis tahes, ühele aastaajale järgneb ikka teine ning meri kohiseb ikka edasi. See teadmine on kindlusttekitav.
Olen äärmiselt õnnelik, et peagi saame minna avastama Austraalia Idaranniku loodust. Ootan juba kaljude, koskede ja erksinise ookeani avastamist. Matkamine on üks parimaid viise päeva veetmiseks. Mägedes ja mere ääres seigeldes tungib vägisi põue seletamatu rahu. Selle rändamise perioodi ajal olen loodust eriti väärtustama hakanud. Ole kus maailma nurgas iganes, mere ääres jalutamine on ikka sama mõnus, päikseloojang sulnis ning loomakesed armsad ja põnevusttekitavad. Seda enam tekib soov kogu seda ilu hoida ja kaitsta. Loodussäästlik mõtlemis- ja elustiil juurdub minusse aina enam. Hoidkem seda, mis on tähtis!
Grete-Maarja
