Kui linn viskab välja…

Asjalood on nüüd sellised, et Darwin ei ole meiega just kõige sõbralikumalt käitunud.

Esiteks olen mina endale töörutult õngitsenud vaid sellesama koha suveniiripoes. No olgu, vahepeal käisin ka ühes Hiina restoranis ettekandjaametit proovimas. Mind oleks isegi tööle võetud. Oleksin töötanud õhtuses vahetuses ehk siis mu graafik oleks sisaldanud tööd suveniiripoes hommikul kümnest päeval kaheni ja seejärel õhtul kuuest kümneni toite ette kandes. Seal restoranis oli aga suhtumine niivõrd ebameeldiv, et kohe üldse ei kiskunud sinna tööle. Mingisugune ebamõistlikult karm ja ebasõbralik Hiina töökultuur vist – kõik töötajad ja ka omanik olid Aasiast, täpsemini vist Hiinast. Halb maik jäi ja Kaspar arvas ka toetavalt, et küll midagi meeldivamat leian. Lisaks pidin seal igatepidi tõotama, et jään kuueks kuuks neile tööle ja juba sellega seoses oli kehv tunne, et nemad hakkavad mind kangesti Hiina köögi jms osas koolitama ja siis ma peagi tulen tulema.

See kõik oli enne meie otsust, millest kirjutan allpool. Nüüd ma jah kahetsen, et oleks ikka pidanud selle tööotsa vastu võtma. Aga siis ma arvasin, et jätkan täisajaga tundide otsimise lainel.

Vahepeal jooksin veel advokaadibüroosid läbi, mida mu uus siinne advokaadist tuttav soovitas. Vahepeal leidsin ka Seek-i portaalist uusi töökuulutusi, mille peale helistasin ja CV-d saatsin. Minust oldi juba huvitatud … kuni selgus minu viisast tulenev piiratud tööõigus. 

Maja, kus me elame, müüdi maha. Nii meie kui majaomanik peame augusti lõpus siit välja kolima. Nii et uut kodu on vaja niikuinii. Tihti tahetakse ka tähtajaline leping sõlmida, vältimaks olukorda, kus üürnik väga lühiajaliselt sisse kolib. Meie aga pikaks ajaks jääda ei taha. See nullib paljudes kohtades meie võimaluse üürnikuks saada. Oleks algusest peale ühes kohas elanud, poleks seda probleemi tõusetunud, aga meie peame erinevate asjaolude tõttu muudkui kolima. Ei õnnestu kuidagi siin Darwinis püsivat pesa leida. 

Kaspari töökohas on pidevalt mingisugune segadus tööülesannete osas. Näiteks üritab mingi  retseptsionist talle sokutada tööülesandeid, mis tema kui hooldustehniku valdkonda küll kuuluma ei peaks. Nii nad seal siis taidlevad, Kaspari otsene ülemus ja retseptsionist, ning Kaspar peab suurema osa ajast üldse mingit ventilaatori puhastustööd tegema. See on tema jaoks üksluine ja ega palk võiks tema oskuste juures kah parem olla.

Jah, oleme ikka pirtsakad küll, tahaks ikka veidi tähendusrikkamat ja põnevamat tööd teha. Tõele au andes arvasin juba siia tulles, et küllap jääb meie Darwini-etapp lühikeseks ja pesitseme siin vaid Austraalia talvel, mil mujal siin mandril on jahe. See on ikkagi Tartu-suurune linn ja sellest tulenevalt ka tööturu võimalused ahtakesed. Lisaks hakkab siin hooaeg otsi kokku tõmbama, peagi algab vihmane ja ebamaiselt kuum aastaaeg, mil paljud siit lahkuvad. Niisiis on viimasel paaril nädalal ka töökuulutused väga väheseks jäänud.

Niisiis eelmisel nädalal, kui tulin koju linnas CV-de jagamisest väsinuna ja Kaspar tööst tüdinuna, sündis otsus augusti lõpus asuda hoopis Sidney poole reisima. See plaan oli muidugi õhus ka varem, aga me ei näinud end enne oktoobrit siit linnast lahkumast.

Veel ei tea, kas kiire säärte tegemine õnnestub – laseme enne mehaanikul auto üle vaadata ja see krempel võib säästudest oma ampsu haugata. Vaikselt hõljub meeles ka mõte kasutada ära mangode hooaega, paar nädalat maatööd rassida ja sellega eelarvet kasvatada. Idarannikul on nii tohutult palju näha, kohe üldse ei taha rahalises kitsikuses midagi põnevat kogemata jätta. Reisime taas maha  6000 km ligi, nii et reis tõotab tulla intensiivne. Sidney on aga üks töiseimaid linnu siinmail ja seal ma olen näinud isegi kuulutusi ajutistele advokaadi assistentidele. Mis iganes, olen valmis ka muud tööd tegema, aga paluks ikka täisajaga. Siin Darwinis pakutakse valdavalt osalist tööaega. 

Nii et milline elu meil on? Õige – ebastabiilne. Ühest otsast põnev, teisalt väsitav. Ränduri elu ikkagi. Nii et järgmine kord võin teile hoopis muust plaanist pajatada, sest ega me ju ise ka ei tea. Kohanemisvõime saavutab siin Austraalias küll maksimaalsuse. Usun, et ükskord Eestis maandudes on süda rahul – ehk hindame siis Eesti elu ja sealset stabiilsust rohkem. Sellise reisiga peaks ära kaduma ka tunne, et ehk on kuskil midagi paremat ja põnevamat. On küll põnev, aga kui see avastatud, siis tahaks ikka koju. Nagu Tätte laulus, et “iga vesi jõuab ükskord jõkke, ta selleks ületab kõik tõkked, kuid varsti ojja tahab tagasi, ta oma koju tahab tagasi.” Minu jaoks on praegu “jõeks” Sidney ehk rohkete võimaluste suurlinn. 

Ega me ikka naudime elu ka. Eile sõitsime näiteks ratastega Palmerstoni, edasi-tagasi 50 km. Oli paras väntamine ja päevitust sai ka peale. Rattasõit on ikka tohutult mõnus tegevus, loodame ka tulevasel reisil rahvusparke just jalgrattail avastada. Kuidas me kogu oma kupatuse koos rataste ja muuga autosse ja selle peale mahutame, on muidugi omaette teema. Õnneks on Kaspar äärmiselt osav mahutaja. Mina olen…noh, ütleme, assistent sellises asjus. 🙂

Nii veider – ma olen vaid loetud korrad basseini juures päevitanud. Kui ikka iga päev lauspäikest näha on, ei teki ka tunnet, et nüüd kohe (!) tuleb õue minna ja sellest viimast võtta. Pealegi on päike siin nii palav, et selle käes istuda üldse ei jaksa. Pooletunnisest päikse käes jalutuskäigust tööle piisab täiesti, kusjuures valgusfoori juures oodates peidan end tihti posti taha varju. Nii et sellist hasartset suvenautlemist, nagu Eesti nappide kuumalainete ajal on, ei ole. Mis viib mõttele, et Eestis oskan vaat et paremgi ilma nautida.

Teil seal on kuumalaine, kas pole? Oi kui mõnus! Mine tea, ehk saame meiega juba järgmisel suvel seda toredust nautida. Teiega, armsad sõbrad ja perekond! 

Postituse lõppu lisan veidi pildikesi ka. Need pärinevad küll vanemast ajast (ega me iga päev üksteist ei klõpsi), aga midagi siiski näitamiseks. 

Juba eelmine kord oli mustlaslaager. Lisage veel rattad ja vahepeal lisandunud olmekraami...vaene autoke
Juba eelmine kord oli mustlaslaager. Lisage veel jalgrattad ja vahepeal lisandunud olmekraami…vaene autoke
Džungel
Džungel
Kaunis Kings Kanyon. Tagasivaates autoreisi üks parimaid kohti
Kaunis Kings Kanyon. Tagasivaates autoreisi üks parimaid kohti ja ägedamaid matku
Meenutusi Kesk-Austraaliast
Meenutusi Kesk-Austraaliast

Päikselised tervitused

Grete-Maarja

NB! Kuidas meeldib uus blogikujundus?

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s