Kroksilõbu kogu raha eest ja meeleolukalt veedetud nädalavahetus. Elu on ju ilus, igal pool maakera!

Tervist!

See nädalavahetus oli äärmiselt tore. Puhkepäevad on veedetud kvaliteetseimalt siis, kui nende lõppedes on meel rõõmus, kogutud positiivseid emotsioone ning naeratus suul.

Kas pole mitte veider, et kuigi enamus aega nädalast (ehk ka elust) veedame kas koolipingis või tööl, leiavad ometi meeldejäävaimad hetked aset ikka neil vabakavaga päevil, kus saame oma kallitega kohustustevaba aega veeta. Olen veendunud, et tööalased saavutused on isiku elus olulised. Kui niikuinii tuleb enamus elust töötades veeta, võiks see aeg vähemalt otstarbekalt ja pidevas arengus veeta. Pealegi, mida rohkem ja kvaliteetsemalt töötada, seda rohkem saab ka reisida ja endale puhkehetkedel maitseelamusi ja muud meelehead lubada. Tööalane, hariduslik ja harituslik areng on ka ühiskonna kultuuritaseme kõrgelhoidmiseks suisa hädavajalik. Paraku ei täida enamus tööpõlde usinat töömesilast positiivsete emotsioonidega. Hetked, mille nimel elada, tekivad siiski väljaspool kontorit. Armastus, perekond ja kallid sõbrad on need, mis toovad õnne. Saavuta, mis sa saavutad, aga armastuse ja lähedaste suheteta kipub hing ikka nukker olema.

Vahel ei ole kauniks hetkeks vaja enamat, kui sisemine rahu ja turvatunne. See hetk võib tekkida, koristades koos  kallimaga kodu, oma armsamaga koos hingetuks naerdes või koos filmi vaadates turvalises teadmises, et see isik ärkab ka järgmisel päeval su kõrval. Õnn võib peituda maitsvalt välja kukkunud hommikueines või killukeses päiksekiires. Naeratuse võib suule tuua naljaka äpardusega hakkama saanud koduloom. Mis iganes see ka ei oleks, positiivset tunnet tuleb täheldada ja talletada kehvemate aegade tarbeks. Vihmane ilm, torisev ülemus, õela märkuse pildunud tuttav – neid kiputakse heale vastupidiselt märkama. Kes aga keskendub positiivsele, on õnnelikum ja vastupidavam igapäevasele stressile.

Mõtlesin, et keskendun ka positiivsele ja võtan elektroonilise sule appi kaunide hetkede talletamiseks. Lõppude lõpuks on ju selle blogi üks eesmärke mäletamine. Et ma ikka mäletaks ka, mis tunded teisel pool maakera valdasid ja mis me üldse tööst vabadel päevadel ette võtsime. Nii et siit tuleb üks nädalavahetuse kirjeldus, ühe täitsa tavalise paari igapäev.

Laupäeval olime tegelikult mõlemad tööl. See pole üldse paha, sest tunnihind on siis kõrgem. Kaspar suikus pärast õhtueinet sujuvalt unne, mina käisin mõnusal jooksutiirul. Tagasi tulles keetsin kohvi, lootuses unist poiss-sõpra turgutada. Olime otsustanud maha pidada mõnusa deidiõhtu. Kõigepealt tahtsime linna peal mõned dringid teha. Otsusekindlalt sammusime Mitchell Streeti ehk Darwini peatänava lärmakatest baaridest mööda. Ei mõista mina, miks peab ühes tavalises baaris hoolimata tantsupõranda puudumisest muusika nii lärmakalt mürtsuma, et ainus viis omavahel suhelda on kogu kõrist röökida. Austraallastele paistab meeldivat, võib-olla meeldib neile lihtsalt kõvasti rääkida või tulevad baari ennast pelgalt näitama, mitte kaaslasega suhtlema. Leidsime ühe vaikse ja kauni hotelli restorani. Kõhud olid küll minu kokatud vürtsikast krevetiriisist täis, kuid kohalikku siidrit minule ja õlut Kasparile tellisime küll. Siinne siider on tõesti hea, selline kuiv ja maitserikas. Väga kaugel sellest imalmagusast keemialurrist, mida meil poelettidel siidri pähe müüakse.

Joogid nauditud, siirdusime kinno. Väga originaalne deit, kas pole? Me olime enam kui rahul, sest ei olnud taas paar nädalat kinno jõudnud. Suured filmisõbrad oleme küll. Siinne lemmikkino on Deckchair Cinema. See on analoogne Tallinnas asuva Katusekinoga. Troopilisel soojal õhtul tähistaeva all lamamistoolis suurelt ekraanilt linateost vaadata on alati mõnus. Filmi algades hakkavad toolide all ringi sebima opossumid, kes toitu leida loodavad. Üks isegi riivas ühel korral mu jalga.

Filmivalikuks osutus Strangerland. Tegemist on Austraalia enda linateosega, kus üheks peaosaliseks on austraallanna Nicole Kidman. Film oli küll vürtsitatud pideva psühholoogilise pinge ja dramaatilise alatooniga, kuid oli venitatud veidi liiga pikaks. Lavastus oli küll väga hea. Hämmastav, kuidas õigesti valitud muusika ja filmimismetoodikaga on võimalik ka tavalisele situatsioonile anda veidi hirmutav ja pingeline toon, just nagu vastavaks filmiks vajalik. Nicole Kidman sulandus oma rolli lihtsalt suurepäraselt. Kes seda filmi vaadata plaanib, arvestagu veidi hirmuäratava psüholoogilise pingega. Õudusfilmidest hoidun, aga põnevikud on küll kaasahaaravad.

Koju kõndides nägime üht kampa lällamas. Mõtlesin veel, et kes end küll nii ülevasse seisundisse on joonud. See mõtisklus kestis täpselt niikaua, kuni kuulsime ühte noormeest lõbusate noorte hulgast Koit Toomet laulmas. Eestlasi leidub Darwinis muide päris palju. Meie neid isikuid igatahes ei teadnud.

Järgmisel päeval otsustasime ette võtta pikema rattatiiru. Meie uued sõiduriistad vajasid niikuinii tulesid, nii et võtsime suuna Casuarina kaubanduskeskusesse. Seal leidub K-Mart, mis ühele päkkerile on ostumeka. Seal leidub kõike, matkavarustusest sporditarvete, söögiriistade ja riieteni. Seda kõike kummaliselt soodsate hindade eest. Ostsime sealt kuid tagasi võileivaraha eest isegi telgi, mis pidas vastu nii tormituulele kui sääskede rünnakutele. Kes pikaaegset kvaliteeti ei otsi, saab sealt vajaliku kämpimisvarustuse ja muud vajalikku.

Väntasime ostumekas käies tol päeval maha 25 km. Esimene pikem sõit siin Darwinis.

Õhtul ostsime tulevasteks päevadeks kogu vajaliku söögikraami. Seda on siiamaani vähem kulunud, kui eelmises elukohas. Selle pideva palavaga ei taha toit hästi alla minna. Pärast rattasõitu oli aga kõht tühi, nii et kosutasime end tervislikule, saia- ja võimalikult suures ulatuses suhkruvabale menüüle vahelduseks koduste hamburgeritega. Kui kiirtoidukohtade burgerid jätavad külmaks, siis ühest kodusest burgerist küll ära ei ütle. Õhtul ei ole küll figuurisõbralik sellist toitu tarbida, kuid õnneks oli see harv (ja äärmiselt maitsev) erand. Kotleti teeme ikka ise ja tulemus on pingutust väärt. Seda arvasid ka kohale lennanud kärbsed.

Järgmisel päeval ajasime end pärast lõputut uimerdamist püsti, et asuda Crocodylus Parki poole teele. Tänane päev on püha, Piknikupäev. Austraallastel on puhkepäevi palju. Eelmisel nädalal oli näiteks Royal Darwin Show ja selle puhul oli kalendris punane päev. Darwinlased leiavad, et Tivoli-laadse ürituse korraldamine on täiesti puhkepäeva väärt! Sel esmaspäeval siis pidavat kõik kogunema piknikule.

Meie pikutasime pikalt enne voodist tõusmist, siis sõime rahulikult hommikust, mis on igal puhkepäeval niivõrd rammestav tegevus, et tuleb taas pikali heita. Kui tööpäevil võin olla väga kärme, siis puhkeajal pakun aeglusega tigudele konkurentsi.

Lõpuks saime end püsti ja sõitsime kroksiparki. Darwinis elades võiks ikka põhiatraktsioonid läbi käia ja krokodillidega seonduv on kindlasti üks neist. Darwini iroonia seisneb selles, et aastaringsest kuumusest hoolimata ei tohi pea kuskil ujuda. Küll varitsevad mürgised meduusid, küll näljased krokodillid. Pärast pargikülastust ei kavatse ma iialgi ujuda kuskil, kus selge ujumist lubav silt. Niivõrd hirmsad ja ohtlikud elukad on nad!

Pargis nägime ka vana tuttavat kängurut, naabrit kakaduud, lõvisid, tiigreid ja mõnda loomariigi esindajat veel. Krokodillid olid muidugi põhilised. Kõigepealt tegime omapäi alale ringi peale. Mõned krokodillid olid niivõrd pikad ja laiad, et võiks minu tervelt alla neelata. Pole probleemi!

IMG_5585IMG_5586

IMG_5564
Ohutu silmarõõm 🙂

IMG_5566

Kroksi lasteaed
Kroksi lasteaed
Väike amps?
Väike amps?

Seejärel algas krokodillide toitmine. Kõigepealt saatis giid kaugemal jões asuvatele krokodillidele trossi otsas süüa. Seejärel jalutasime sillale, kust sai krokse lähemalt näha. Seal võis end vabatahtlikuks söötjaks pakkuda. Kõigepealt oli Kaspar meist kahest see julge, kes kroksile pulga otsas lihatükki pakkus. Tema toidetav võttis laisalt ja rahulikult toidu vastu. Ka mina pakkusin end vabatahtlikuks. Minu kroks oli kaugemal ja ma pidin lihatükiga veidi ta läheduses mänglema, et ta selle vastu võtaks. Lõpuks asusin lihatükki vette sulpsatama, kui kiskja hüppega liha ründama asus, nii et kogu ümbritsev seltskond ahhetas. Väga krokodillilik on varitseda ja siis kiirelt saak oma tohutute kihvade vahele igavesele teekonnale viia. Minul tudisesid pärast seda episoodi jalad veel mõnda aega. Muidugi pidi just minu kroks olema kõige äkilisem. Kogemus oli seda väärt, väga lahe ja meeldejääv. Krokodilli toitmine – tehtud!

Toitu varitsemas
Toitu varitsemas
IMG_5592
Amps ja läinud!

Jalutasime veel ringi ja giid rääkis krokodillide kohta infot. Nende munad asetatakse inkubaatorisse ja seejärel lähevad beebikroksid oma basseini. Sealt edasi kahte järgmisse “rühma”. Lõpuks, kuskil nelja-aastaselt on neil oma ruum. Krokodillid on oma territooriumi suhtes väga kaitsvad.

Lõpuks sai atraktsioonina aastast beebikrokodilli käes hoida. See oli omapärane kogemus. Hoida tuli tugevalt, sest loomake vingerdas ja mahapillamine oleks talle saatuslikuks saanud. Nahastruktuur oli tal hästi libe ja sile. Natuke hirmus oli ka, sest hammustada võivad nad ju ikka.

Kaspar ja kroks
Kaspar ja kroks
Mina ja kroksibeebi
Mina ja kroksibeebi

Lõpetuseks käisime väiksel paadituuril ka. Seilasime krokodillidest kubiseval jõel. Korra sõitsime ühest üle isegi. Omandasime ka palju faktiteadmisi nende elukate kohta. Eksisteerisid nad juba koos dinosaurustega. Krokodillinahk on sama ainulaadne, kui inimese näpujälg. Üks ca 400 kg kaaluv krokodill sööb nädalas ca ühe kana. Nad on väga energiasäästlikud. Kui neil on palav, hoiavad nad maismaal olles suud jahutamiseks lahti. Nad on väga kiired ja sulanduvad ümbrusega. Ka jõekaldal võib krokodille leiduda. Inimesele on eluohtlik vaid saltwater crocodile, keda leidub nii jões kui ookeanis. Seda liiki me ka toitsime. Mageveekrokodillil on palju väiksem lõuaosa ja inimest ta ei söö, kuid vihastudes võib väga ohtliku hammustuse kinkida. Mageveekroksid olevat veel kiiremad isendid. Kroksid olid 70-datel Aussis sagedase küttimise tõttu ohus ja nende populatsioon langes drastiliselt. Kaitsemeetmete kasutusele võtmisega on nende liigisagedus drastiliselt tõusnud. Ühed vastupidavad loomad on nad!

Meie saime ägeda kogemuse ja palju muljeid. Koju tulles lõpetasime puhkepäevad banaani-kiivi-mangosorbeti smuuti ja ravioolidega serveeritud tšillikastmes kalmaaridega. Õhtul kaunil Cullen Bay rannal jalutades tegime juba vaikselt järgmisi reisiplaane. Sinna on küll aega veel, kuid aeg ju teadupärast lausa lendab käest.

Olen tänulik kaunite hetkede eest ja valmis neid veelgi talletama. Elu on ilus, on ju!

Südamlikud tervitused

Grete-Maarja

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s