Darwin – meie uus kodulinn

See on Austraalia põhjapoolseim linn, mis meenutab troopilist Tartut. Madala asustusega, roheline, puhas ja rahulik linnake, mille pearannas Mindilis peetakse kaks korda nädalas suurt toidu-ja meeneturgu. Siis kihab rannaplats melust. Inimesed võtavad siinkandis elu rahulikult, näiteks pärast kl 16-17 ja nädalavahetustel on pea kõik poed ja ametiasutused suletud.

Küllap on see rahulikum eluviis tingitud ka kuumast kliimast. Maist septembrini kestab kuiv hooaeg, ülejäänud aja kallab kui oavarrest ning sageli möllavad tormid, samas on väga kuum ja UV-kiirgus tohutult intensiivne. Siin ongi vaid kaks aastaaega. Praegu on ilm koguaeg selline, nagu teil seal Eestis kuumalaine ajal. Taevas on pilvitu, päike lõõskab, sooja on 30 kraadi lähistel ja õhtul langeb temperatuuripügal kuskile 20-25 kraadi juurde. Mõnus on siin. Minule meeldib väga ja Kaspari arvates on ka täitsa paraja suurusega linnake elamiseks.

Eelmisel reedel siinveedetud esimesed tunnid küll nii mõnusad polnud. Meil läks Kuala Lumpurist lend neljapäeva öösel. Singapuris oli paar tundi vahepeatus. Austraalia lend väljus alles pärast kümmet õhtut ja saabus ajavahet arvestades pool 5 hommikul Darwinisse. Tegemist oli odavlennuga, nii et istmed olid kitsad. Ei olnud just parima unega öö, eriti võttes arvesse meie istme taga vahelduva eduga nutvat last. Vaesekese kõrvadel oli ilmselt valus.

Aasia oli hästi lahe, omaette maailm lausa. Kuid siiski oli nii tore näha lennukis sõbralikke ja naljatlevaid austraalasi! Võttis kohe naeratuse suule, kui lennuki austraallasest kapten võttis sõna, olles väga energiline ja humooorikas. Lõpuks rääkis keegi inglise keelt, millest oli täitsa võimalik aru saada. Vahepeal tundus, et Aasia kogemusega jääbki inglise keel tasemele „I want eat“, „need to sleep here“ ja „how much money“.

Lennujaamas läks ka aega. Mina jäin ametnike hammasrataste vahele. Küll uuriti, et kas ma olen esimest korda riigis ja kas mul üldse viisa on. Selgitasin veidi, nemad otsisid andmebaasidest ja kõik lahenes ilusti.

Lõpuks jõudsime oma lennujaama parklas ootanud metallsuksu juurde. Auto aku oli täiesti tühi! Mis seal ikka, kõigepealt magasime mõned tunnid. Meie jumpstarteri aku oli ka vanast ajast tühjaks jäänud. Uurisime, et kas keegi parklas liigub, kellel on voolujuhtmed ja annaks autoakule särtsu. Polnud kedagi. Pesime siis lennujaama tualetis hambaid, tõime vett ja mõtlesime, mis edasi. Otsustasime auto parklast välja lükata, et ehk tänaval on rohkem šansse abi saada. Just nii ma kujutan ette ideaalset hommikut! Olla magamata, dušivajadusega, tunde ja tunde söömata ning lükata autot kuuma lauspäikse all ülesmäge. Tehtud see sai. Õnneks polnud auto parklaväravast kaugel. Siis tuli üks mees uurima, et mis lahti. Vestlesime, ta läks oma auto juurde tagasi. Mõistsime teda nii, et ta tahab parklast välja sõita, nii et lükkasime auto tõkkepuu eest ära. Tegelikult ta läks jala lennujaama.

Siis selgus, et parklakaart ei tööta ja seega ei saa makset sooritada. Meile tuli appi parklatöötajast India mees. Ta helistas kuskile ning telefonis ütles üks naine, et võlgneme parkimise eest 170 taala. Olime selle summaga arvestanud. India mees avas tõkkepuu, et me saaks autoga väljuda. Asusime taas lükkama, seekord koos India onkeliga. Väravast väljas, küsisime, et kuidas maksame. Ta ütles, et mingu me lihtsalt. Seda pole vaja kaks korda öelda!

Seisva autoga kaugele ei jõua. India mees pakkus, et viib Kaspari bensujaama särtsujuhtmeid ostma. Mina jäin autot valvama. Kammisin just telefonis üürikuulutusi läbi, kui mööduv politseinik käskis autoga tee äärest kaduda. Selgitasin siis kurvalt meie olukorda. Aku oli nii tühi, et isegi ohutuled ei süttinud. No mis seal ikka, tegime politsenikuga hädamärgiks koos kapoti lahti. Ta viipas oma kontorile, et kui üldse teelt minema ei saa, küsigu me sealt abi. Aga Kaspar oli seal juba käinud ja siis ei soostunud keegi abi pakkuma. Igatahes ei käivitunud auto isegi mitte särtsujuhtmetega ei India mehe autost ega ühest teisest appi tulnud autost. Kutsusime akuabi. Muidugi saime neid ka veel pool tundi oodata. Kell hakkas juba lõunatunde tiksuma, meie polnud aga isegi mitte eelmisel õhtul söönud. Lõpuks tulid akuabipoisid ja said auto tööle. Immobilaiser tuli korra välja lülitada. Akuabi läks maksma 88 taala, nii et parkimise eest säästetud raha arvestades jäime omadega ikkagi plussi.

Sõitsime Darwinis auringe, et aku end täis laeks. Mina ahhetasin ja imestasin, et oi kui ilus puhas linn ja kui kaunid majad. Aasiast naasnu muljed. Siiski, Darwin on kena. Kui ka on kõrgeid hooneid, siis on need valged ja moodustavad sinise taevaga kena kontrasti. Kõikjal on palmid ja muud rohelised taimed. Muru on hästi hooldatud ja erkroheline. Tänavad on hästi puhtad.

Ööbisime esimesed kaks ööd karavanpargis. Reedel külastasime eestlasi, kes korterit jagavad. Nemad olid siin linnas juba kuid olnud. Kuulasime maad tööotsimise ja muu vajaliku kohta.

Juba reede õhtul käisime paari maja vaatamas. Esialgu võtame nn „houseshare“ ehk jagame maja. Käisime reede-laupäeva jooksul päris mitmes kohas. Lõpuks selgus, et asukoha ja tingimuste kohalt on parim variant esimene koht, mida vaatamas käisime. Enamus kohtades taheti kohe sõlmida kolmekuuline leping ja nõuti lisaks üüri ettemaksetele ja kopsakat tagatisraha, nii et maksta tuli üle tuhande dollari. Olime küll endale siin alustamiseks raha kõrvale pannud, nii et kuu aega elada saaks ja tagatisraha maksta, aga siiski ei tahtnud pikka lepingut enne, kui oleme töökohad leidnud jne. Kui mõlemad saaks tööle äärelinnas, on ju nadi elada näiteks kesklinnas. Niisiis laupäeval otsustasime võtta toa siinsamas kesklinnas, nii et majanaabriteks on kaks nepaallast. 

IMG_5288

IMG_5289

Hea, et olime just Aasiast tulnud. Siis ei tundunud lepinguläbirääkimised kummalised. Nad olid tingimustega nii paindlikud, et eestlaslik skeptism tahtis pead tõsta. Poisid lubasid maja meie sissekolimise ajaks puhtaks kasida. Üks neist, Che, magas madratsiga elutoas ja kui ma ütlesin, et me kokkame hommikul ja ei taha neid kui õhtuvahetuses töötavaid isikuid kolistamisega üles ajada, kolis Che koheselt oma nõbuga ühte tuppa. Nad lasid meil ise toa valida. Muidugi võtsime suurema magamistoa, kus on suur voodi ja korralik möbleeritus. Toa sisustatus oli üks selle koha kasuks otsustamise kaalukeeli. Poisid ei tahtnud ka tagatisraha. Või õigemini, algul pidi see üks nõbu siin vaid vahepeal käima, aga ta oli nii asjapulk, et arvestasime temaga kohe kui majanaabriga. Nad ei pidavat ka väga kööki kasutama, aga tegelikult teevad süüa küll, põnevaid Nepali roogasid. Üritasin ka hinda alla kaubelda, aga ei õnnestunud. Hind oli küll veidi krõbedam kui äärelinnas, aga see on hea asukoha tõttu. Südalinn ja rannad on vaid väikse jalutuskäigu kaugusel.

IMG_5298

IMG_5303

Kolisime oma uude koju pühapäeval. Poisid olid koristanud ja Kaspari ennustuste kohaselt üüriraha kättesaamist tähistanud ja väikse peo maha pidanud. Tundus süütu, mõned õlled ja veinid. Siiani on majajagamine täitsa okei olnud. Poisid käivad õhtuti tööl, pesevad nõusid, kuulavad vahel muusikat ja lahkuvad enamasti allkorruselt, kui me seal süüa teeme. Nii hea on taas süüa tavapärast toitu.

Kodu leitud, oli vaja tööd. Esmaspäeval koostasime resümeesid ja kandideerisime interneti teel. Teisipäeval printisime CV-d välja. Kaspar käis mööda hotelle, jättis endast maha resümeesid ja tal oli kolmapäevaks juba töö olemas. Ühes hotellis oligi temasugust mehaanikut vaja. Neljapäeval oli tal juba esimene tööpäev, nii et tema juba elab vaikselt töörütmi sisse. Palk on ka veidi kõrgem kui farmitööl, nii et täitsa hästi on tal kõik. Meie majanaabrite silmis tõusis Kaspar oma tööleidmiskiirusega suisa kangelaseks. No nemad ei jõudnud ka ära imestada, kui Kaspar siin majas paar asja ära parandas, et kuidas ta oskas.

IMG_5343

Mina olen aga nagu kärbitud tiibadega lind siin tööturul, kes ei leia endale pesa ega osanud end algul mingisse pessa pakkudagi. Minu viis aastat juuraõpinguid siin ju mingit kasutegurit ei paku, niivõrd lokaalne haridus on see. Gümnaasiumi ajast on mul töökogemus poes ja müügitööl tegutsedes, ülikooli ajal olin lapsehoidja, siis juba jurist, advokaat ja üks BECC kaubanduskoja juhatuse liikmetest. Kuhu end pakkuda? Kandideerisin neti kaudu turunduse, assistendi jms kohtadele. Seal nad sooviks aga piiramatut tööõigust, mida minu viisaga pole. Otsustasin jääda esialgse plaani juurde – algul leian endale ükskõik mis töö ja siis selle kõrvalt saab ehk rohkemaid väljakutseid pakkuvamale ametikohale kandideerida. No ja kui olen paar kuud siin teenindaja, mis siis. Keeleoskus paraneb ju iga suhtlemist nõudva tööga ja on omamoodi väljakutse. Me isegi ei tea, kauaks siia elama jääme, reisifondi peaks kasvatama iga tööots.

Igatahes, tööohutust ja reegleid silmas pidades on neil palju erinevaid kohustuslikke litsentse. Näiteks on neil ehitustööks White Card, alkoholimüügiks RSA, lapsehoidmiseks Orche card. Nii et natuke tuleb valida ka, kuhu end pakud ja mis litsentsi investeerid. Need ei maksa küll palju, kuid siiski. Tööohutus on siin vägagi au sees.

Mu CV oli üks igavene pikk ja lohisev. Guugeldasin, selgus et Aussis koostatakse palju kompaktsemaid resümeesid. Koostasin endale spetsiaalselt sales assistant CV ja käisin eile linnas poode pidi neid manageridele jagamas. Mitmes kohas otsitigi kedagi ja üks suveniiripoe onkel lausa oli kedagi otsima hakkamas. Küsiti mu viisa, partneri, elukoha jne kohta. Mõned leiavad, et olen ülekvalifitseeritud ja peaks endale õigusalase töö leidma. Aitäh, võtaks küll, aga selle töö otsimine võtab esiteks kauem aega ja teiseks siin ma saaks ilmselt olla vaid assistent või paralegal. Casual lepingu saab iga kell lõpetada ja töökohta vahetada, nii et esimese hooga tahaks kuskilegi tööle saada. Täna lubasid paar inimest konkreetse pakkumisega helistada ja kui mingit kõnet ei tule, siis lähme homme Casuarina kaubanduskeskusesse ja jagan sealsetes poodides oma CV’d ära.

Vahepeal lisas tööotsinguile vürtsi health coach kuulutus – otsitavakse tervisliku elustiili huvilisi, kes klientidel aitaks nõustamise ja toega kaalu langetada. Vägagi minu teema! Guugeldasin ja selgus, et see health coaching ongi üks uus suund fitnessis, kus alles hiljuti hakati inimesi koolitama, ehk siis sellepärast ei küsita erialast haridust. Tundus väga põnev. Kirjutasin hingest motivatsioonikirja ja kutsuti vestlusele. Kohapeal selgus, et grupp noori on kolinud Darwinisse, määrimaks inimestele võrkturunduse korras pähe Herbalife smuutisid jms. Luristasin vastiku maitsega pulbrismuutit ja kuulasin väikse grupi inimestega imetoodetest, mida tarbides kaotavat inimesed loendamatul arvul kilosid. Meenus kellegi tuttava vanaema, kes kõik oma toidukorrad võrkturunduses müüdavate pulbrijookidega asendas. Noored rääkisid oma äkilisest rikastumisest ja üldse oli kõik liiga ilus, et tõsi olla. No kuulge, kui kilod kaoks LIHTSALT, kas siis leiduks nii palju ülekaalulisi? Ka raha ei tule niisama LIHTSALT. Kui miski töötab lihtsalt, siis küll see oleks juba aastaid tagasi massidesse levinud. Lõpuks jõudis slaidiseanss musklimeeste sixpackide juurest liikmetasu- ja „oma ärisse“ sisenemiseks vajalike toodete ostmishindadeni. Mu pilk oli ilmselt muutnud nii kurjaks ja nägu niivõrd skeptiliseks, et minust taheti hoopis ruttu vabaneda. Olin tõesti kuri selle tibi peale, kes minuga sms-inud oli. Küsisin sarkastilise tooniga, et kas ma peaks kõik toidukorrad selle imepulbriga asendama. Tibi, lootuses argliku pilguga Itaalia plikat ära rääkida, isegi ei vastanud küsimusele, pakkus mulle järgmiseks päevaks konsultatsiooniaega ja ütles, et kui soovin, võin lahkuda, et hetkel minuga „ärijutud“ peatuvad. Koju minnes haudusin plaani, kas peaks ehk Gumtree’s kaebama, et need „töökuulutused“ on puhas pettus. Täis tüng ju!

Tööotsingute pinevus kõrvale jätta, on paikse elu taasavastamine mõnus. Meil on lõpuks piiramatu internet, majataguses basseinis saab end jahutada, oma toas on mõnus chillida, kahe peale on vähemalt ükski sissetulek ja sääste jagub ka veel elamiseks. Austraallased on hästi sõbralikud ja selle tõttu ei olegi hirmus käia end tööle pakkumas. Kogemus missugune!

Olen kodulähedases Mindil rannas ja botaanikaaias juba mitu korda jooksmas käinud. Nii mõnus on taasavastada seda suurepärast treeningu tunnet, kus pulss on kõrge, hing vaba, lihased toonuses ja kõrvaklappidest tuleb muusika. Imelikul kombel on söögiisu kadunud, ehk on see kliimast tingitud. Ometi on kliima vähem umbne ja kuum kui Malaisias oli.

See botaanikaaed on ka imekaunis, muidugi sissepääsutasuta. Siin leiduvad ühed naljakad linnud, kes välimuselt on tedresarnased. Nad on kahjuks hästi arglikud ja pagevad inimeste eest, aga nende siblimist ja jalutamist on tore distantsilt jälgida.

IMG_5316

IMG_5319

Õhtuti käime koos jalutamas. Ühel õhtul käisime siinses vabaõhukinos „Paddingtoni“ vaatamas. See oli minul üks lemmikuid lapsepõlveraamatuid. Film oli naljakas ja hästi kokku pandud, kuigi raamatust üsna erineva tegevusliiniga. Eile käisime Mindil ranna tuntud turul, mis toimub kaks korda nädalas. Seal pakuti õhtuhämaruses igasuguseid erinevaid toite ja meeneid. Toimus ka tuleetendus. Tore üritus, seal hakkame edaspidigi õhtustamas käima.

IMG_5332

IMG_5339

Nüüd oleme sunnitud päeval üksteisest eemal oleme kontrastiks varasemale ninapidi koosolemisele. Mõlemal oli algul veider. Poleks unes ka arvanud, et ma olen suhtes, kus keset päeva ikka kohe peab üksteisele sõnumeid saatma ja õhtul kodus taaskohtudes on tunne, nagu oleks üksteisest terve igaviku eemal olnud ja tuleb üksteisele pikalt silma vaadata ning tuvi kombel kudrutada. Uskumatu, mida armastus skeptikuga teeb! Never say never – see võib juhtuda igaühega meist ja loomulikult just sel hetkel, kui plaanid end veel mitu aastat vallaline olevat, sest vallalise elu on nii magus ja suhe tundub kui üks igavene takistus ja koorem. Nüüd ei kujutaks ega tahaks mingi hinna eest teistmoodi elu. Õige armastus annab tiivad, motivatsiooni, inspiratsiooni ja õnne hoopis uuel tasandil.

Kirjutamiseni, armsad!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s