Malaisia võlud ja valud

Perhentianilt tulles ööbisime kõigepealt öö Kota Bharus. Kuigi siin lehmi ja kitsi ringi ei jooksnud, nagu Perhentiani saare ühendusalevis Kuala Besutis, oli see siiski üsna omamoodi koht. Linnal oli väike keskus, kus mõni uhkem hotell, ent üldmulje oli räämas. Kõnniteid eriti ei leidunud ja Malaisiale üsna omast prügihaisust läppunud õhku leidus tavapärasest rohkem. Olime europiidse rassina sealkandis haruldased ja pälvisime sellega tähelepanu. Ikka piieldakse ja lapsed teretavad distantsilt. Kohalike suhtumine meie vastu ongi olnud eelkõige sõbralik ja uudishimulik.

Kõndisime nn „Kuningliku sillutisega“ jõe äärde, kust leidsime eest räpase kollase jõe koorunud värviga istumiskohtadega. Eemalt mošeest kostus kutse palvusele. Sellega oleme juba üsna harjunud, et mitu korda päevas laulab mõni sarongis mees monotoonsel häälel templist. Ramadaani ajal palvetavat nad suisa viis korda päevas. Poodides on isegi spetsiaalsed palvevaibad müügil, mis meenutavad välimusest nõuka-aegseid seinavaipu.

Tutvusime hostelis uus-meremaalasest Quaniga. Noorhärra reisis üksi ning plaanid olid tal üsna suurejoonelised – kõigepealt tükike Aasiat, seejärel veidi Euroopat ja siis põrutada hoopistükkis Lõuna-Ameerikasse. Tegemist oli inseneriga, kes oli muuhulgas neli aastat Austraalias töötanud ja nüüd otsustanud pikemalt päkpäkkima minna. Selliseid noori oleme oma reisil päris palju kohanud – veedavad aastaid koolipingis, töötavad end juba üles ja siis avastavad, et reisiunistuste täitmata jätmiseks on maailm liiga suur ja elu liiga lühike.

Suundusime koos oma uue tuttavaga night market‘ile õhtustama. Koos suundusime ka Kultuurikeskuse tuledemängu vaatama. Olles tükk aega siltidepuuduse tõttu kesklinnas ekselnud, selgus et ramadaanikuudel sellist etendust üldsegi ei toimu. No mis seal ikka, suundusime hostelisse puhkama.

Hommikul otsisime linna pealt kehakinnitust. Meie morjenduseks olid enamus toitlustusasutused isegi pärast üheksat hommikul suletud. Leidsime siiski ühe avatud pagaritöökoja. Hommikuks sooje saiakesi süüa oli täitsa maitsev, ehkki juustusaiast moosi poleks tõesti oodanud. Saiakese episoodiga lõppeski Kota Bharu avastamine. Oli aeg suunduda lennujaama, kus selgus lennu edasilükkumine mitme tunni võrra. Ränduri ajakava peab olema paindlik ja plaanimajandus suuresti ei toimi. Egas meiegi ei lasknud sellisel tagasilöögil tuju rikkuda, sest kohati tuleb ootamist ikka ette. Istusime ja vaatasime aja surnukslöömiseks kumbki arvutist meelepärast sarja. Pikal reisil on arvuti/pad‘i kaasavõtmine ääretult hea mõte. Väärib kaasatassimist.

Lend Kota Kinabalusse kestis 2,5 h. Elu esimene lend Air Asia’ga sujus kenasti. Hämarduvas linnas hüppasime bussile, et taaskord kesklinnas veidi ekselda. Google map juhatas meid auväärse ringiga hostelisse, kus meid ootas ees minu parimaid sõbrannasid kallis Annu! Oli teine eelmisel õhtul pärast pikki-pikki lende kohale jõudnud. On ju suur vedamine, kohtuda hoolimata Austraalia eluperioodist ühe pikaaegseima sõbrannaga Aasias.

Preilid koos puhkamas. Pea 15 aastat sõprust :)
Preilid koos puhkamas. Pea 15 aastat sõprust 🙂

Ta oli juba jõudnud Sabah osariigi pealinnaga tutvuda ja raporteeris selle mitte liiga suurest ulatusest põnevuse-skaalal. Siiski, Kota Kinabalu oli võrreldes Kota Bharuga väga puhas ja läänelik. Seal olid suured kaubanduskeskused, korras teed (sh kõnniteed) ja puhas (suuremas ulatuses haisuta) õhk. Oli ka tuntud poode, nagu Rip Curl, Mango jms. Imestate, et miks see on mainimist väärt? Soovisin endale osta lühikesi pükse, aga mitmes Malaisia linnas ei olegi sellist riideeset müügil! Kui linnaelanikeks on valdavalt islamiusulised Malay’d, müüakse ju peamiselt pikki katvaid ürpe ja pearätte. Siiski ei kanta siinkandis eriti klassikalist musta burkat. Modernsed riided käivad pearätiga käsikäes. Kuala Besut alevi turul olin ma oma suveriietega kõige vähemkaetud naine. Keegi kõõrdpilke ei jaga. Malaisias toimivad mitu erinevat kultuuri kenasti koos. Pool rahvastikust on Malayd, ülejäänud peamiselt indialased ja hiinlased. Olenemata erinevatest kultuuridest aktsepteeritakse üksteist, elatakse külg-külje kõrval ja tehakse koostööd. Täitsa eeskujuväärne ju. See riik on äärmiselt kiiresti arenev, tohutu SKT ja muude majandusnäitajate ning aina suureneva rahvastikuga. Samal ajal, kui Lääne ühiskond vananeb, sööb ja stressab end haigeks, nemad aina kasvavad ja arenenevad. Malaisia linnade pilt on ilmselt juba paarikümne aasta pärast hoopis teine.

Järgmisel päeval hakkasime uurima edasiliikumisvõimaluste kohta. Borneos on vaatamisväärsused üksteisest päris kaugel, nii et kõike korraga avastada ei jõua. Lisaks selgus, et lähedalasuvate saarte majutushinnad on üüratud. No nii ikka 5-6 korda suuremad esialgu arvestatust. Valisime veidi laiema selektsiooniga Labuani saare – eikellegimaa, kus puudub käibemaks. Seda saart jagavad omavahel Malaisia ja Brunei, nii et oleme otsapidi ka viimases ära käinud. Elanikke on saarel nii umbes Tartu linna jagu. Kohalikel on oma hümn ja lipp ning nad ei tunnista end ei Malaisia ega Brunei elanikeks. Maksuparadiisluse tõttu on saarel palju offshore pangandust ning ka autoärisid.

Me kolisime täitsa saare tippu ja veetsime esimesed kaks ööd resordis. Olen üsna kindel, et sellise rahasumma eest, nagu me tasusime, ei saa mujal maailmanurgas sellist kaunist tuba ja vaadet. Pikutasime basseini ääres ja jalutasime veidi saarel ringi.

20150620_135409

Võrkkiik teeb mehe õnnelikuks :)
Võrkkiik teeb mehe õnnelikuks 🙂

Sealkandis olid majad tunduvalt korralikumad ja uudsemad, leidus isegi uusarendust. Igal pool oli kena haljastus ja puhas. Tänavatel leidus omaette jalutavaid koeri palju. Turism seal küll ei lokka. Isegi turistipunktis vastati enamus meie küsimustele nõutu näo ja argliku pilguga „I dont know“. Üks sukeldumispunkt sel kuul sukeldumisi ramadaani tõttu sootuks ei korraldanudki.

Viimaseks ööks kolisime hoopis kodumajutusse. Meid võttis kalurikülas vastu hambutu Malay näojoontega onkel oma kahe tütretütrega. Toake oli kujundatud külalislahkelt, seal leidus kõike vajalikku. Sisustus oli küll uskumatult kirev. Ann suutis kohe kokku fantaseerida, kes kõik teda uksepilust öösel ründama võiks tulla. Anni ettekuulutus tuba vallutavatest anakondadest õnneks ei täitunud, kuid gekosid oli küll hulgi. Nendega oleme harjunud vähemalt sama hästi, kui olema ainus valge inimene tänaval burkade ja muu kirevuse keskel.

Kodumajutuse kogemus oli hea ja isegi südantsoojendav. Oleks nagu Malaisia vanaisal külas käinud. Onkel tõi meile õhtul isegi sääretõrjevahendit. Maja kõrval siblisid kanad ja kuked. Meid ümbritsesid teised madalad lihtsad majakesed. Linnasõiduks istusime minibussi, kus kohalikud meile südamlikult naeratasid. Toiduturul sai ca 4 dollari eest osta terve grillitud kala koos riisiga. Ja see oli veel kallis roog! Õhtul läksime ajutise kodu kõrval asuvasse kohta sööma. Ramadaani ajal süüakse ju alles ööpimeduses, nii et kohvik ei olnud päeval lahtigi. Kohviku all pean ma silmas suure välitelgi all olevaid lihtsaid laudu-toole. Sinna kogunes aina kohalikke, meestel peened satäänpidžaamad seljas ja osadel turban peas. Mida kõike usu nimel ei tehta! Kõigi suhtumine meisse oli taaskord väga lahke. No kujutage ise ette, kui Muhu saarel tuleks õhtuhämaruses vastu kolm mustanahalist seljakottidega, kas eestlased oleks lahked või pigem piidleks neid kahtlaselt? Analoogses situatsioonis olime meie seal eikellegisaarel jalutades.

Jaanilaupäev möödus meil reisimise tähe all. Kõigepealt sõitsime saarelt 3,5 h praamiga tagasi mandrile ja siis leidsime end juba lennujaamast. Seekord rändasime Sabah osariigi teise ossa. Meil vedas, saime kohe hilisõhtul soodsa hinnaga taksoga Tawaust 180 km kaugusel asuvasse Semporna linna. Kui varem olid meil kõik ööbimised ette broneeritud, siis nüüd oleme saavutanud rohkem spontaasust. Kõik sujus, saime toa puhtasse ja lihtsasse päkkerhostelisse.

Semporna on segu kalurikülast ja sukeldumismekast. Küla täisehitamine ei takista laienemist – majad ehitatakse vee peale ja teed asendab puust laudis. See külake oli taas veidi räpasem. Palju leidus asiaatidest turiste. Eurooplaste – peamiselt sakslaste – hordid jäid meist maha teisele Malaisia osale. Borneo ei ole (veel) Euroopa turistide seas niivõrd populaarne. See tõik jätab ruumi puutumatule loodusele.

Järgmise päeva pärastlõunal liitusime jõetuuri grupiga, kus kaasturistideks olid asiaadid. Tee jõeni viis läbi külakese. Seal leidus taas palju „jalgade otsa“ ehitatud maju, oli nii suuremaid värvituid maju kui äärmiselt lihtsaid puuhütikesi. Kõikjal oli näha palju lapsi. Tarkuse tipuna nägime, kuidas jalgadega puumaja all lõket tehti. Ja meie veel imestame, miks nii palju prügi tänavatele ja vette visatakse. Prügikäitlus on ilmselgelt juba kõrgem tase. Aga mis siin imestada, lihtsas külakeses meile tavalisena tunduv info eriti levivat ei paista.

Paadikruiisi vaated olid väga kaunid. Sõitsime kolmel jõel, otsides silmadega kaldaäärsetelt puudelt nokkahve, kes olevat üsna ujedad. Paari siiski nägime. Kotkaid oli õpetatud inimeste visatud toitu püüdma, sinilind siristas ja teised linnud lendasid suures parves üle paadi. Õhtusööki pakuti ka – grillitud kala ja riisi. Kohalikud memmed tagusid trummi ja noor naine tantsis meile. Tema riietus ja tants olid islamist väga kaugel, ju see mingi ürgsemat sorti Malaisia kultuurietendus oli.

Kruiisime paadiga
Kruiisime paadiga

Järgmisel päeval istusime juba hommikul paadile. Pool tundi sõitu kaunite mägivaadetega erinevatele saartele ja jõudsimegi oma sihtkohta – Pulau Mabul saareke. Meil oli seal sukeldumine kokku lepitud, mille aega muudkui edasi lükati. Küll see sukeldumismaster sõi, küll magas. Jalutasime saarel ringi. Kui Perhentiani saar oli puhas turistiaktsioon, siis seal oli täitsa ehe külaelu. Kõikjal saare sisemuses olid „jalgadel hütid“, leidus ka väikseid poode. Ja lapsi, kui palju lapsi seal oli! Terve küla oli kui lasteaed. Nad kõik nägid toidetud välja, aga elustiil oli küll kohalikel kaunikesti lihtne. End ja lapsi pesti vaadis, pesu käsitsi. Prügi visati üsna eranditult merre. Hütt koosneski ühest-kahest toakesest, mida siis 10 või jumal-teab mitmepealine pere jagas. Ühel perel vist alla viie lapse küll polnud. Kuulu järgi elavad mitmed pered ka paadis. Nagu arvata on, elatutakse seal kalandusest. Kohalikud hüüdsid meile muudkui „haloo“ ja „heloo“. Lapsed mängisid omaette kambakestes. Mõned olid kooliriided seljas, aga kahtlaselt palju leidus keset päist päeva kooliealisi lapsi niisama kuskil tegutsemas. Igatahes oli seal saarekesel nii kool, surnuaed kui ka politseijaoskond. Saare ise jalutas risti-rästi läbi nii umbes 20 minutiga. Meenusid romaanid, mis kirjutatud 18-19 sajandi Eesti või mõne muu Eroopa riigi elustki. Oleks nagu ajamasinaga minevikus käinud, niivõrd lihtne ja Lääne mõttes vaene elu oli see.

IMG_5208

Laste külaelu
Laste külaelu

IMG_5269

Täiskasvanud kas sõitsid paadiga või ..istusid niisama. Mõned tukkusid ka. Nad nagu ootaks midagi. Aga mida? Helgemat elu? Nendel on lihtne elu hütis, aga aega niisama olla ja puulehekest vahtida. Lääne inimene on nende mõistes väga rikas oma sisustatud kodu, rikkaliku toiduvaliku ja riiete-jalanõudega. Lääne inimene muudkui töötab, haub tulevikuplaane. Lääne inimese lapsed ei mängi naljalt niisama õues. Nemad viiakse juba titana beebikooli, siis eelkooli ja selle kõrvalt veel mitmesse huviringi. Lääne inimesel on aastas vaid mõned nädalad puhkust ja ka siis unustatakse tihti enda olemist lihtsalt nautida. Võiks leiduda mingi kuldne kesktee nende kahe elustiili vahel. Eks Lõunamaal mängib rolli ka kliima – sellisel saarel ei peagi ellujäämiseks muud tegema, kui kala püüdma või puu alt kookost võtta. Kui oled sündinud eraldatud saarel, kus kõik niimoodi lihtsalt ja stressivabalt elavad, ei saa ju ka selle elustiili peale pahandada. Nad lihtsalt ei oskagi ja ehk ka ei taha teisiti. Kõik lapsed elavad plastmassleludeta ja ei oskagi neid endale tahta. Kuigi jalutasime seal saarel veedetud nelja päeva jooksul mitmeid kordi, hämmastas kontrast iga kord. Astud kaks sammu ja oled räpase hüti vahelt imekaunis lilledega kaunistatud resordis.

IMG_5237

Natuke kohalikust elust ka. Malaisiale on väga omane, et palgatud on rohkelt töötajaid, kellele ülesandeid ei paista jaguvat. Näiteks on leti taga viis inimest, kuigi tegevust on ühele. Mõni isegi tukkus leti taga. Asjalikke infoga varustatud müügiinimesi kohtasime siin vaid paari. Enamus töötasid kitsalt oma valdkonnas ja mingit lisainfot teenuste kohta ei omanud. Vahel vastati küsimusele ükskõik mida, peaasi et vastatud saaks. Näiteks küsimusele praamiklasside erinevuse kohta vastati „same same, but different“. Aa, seljuhul küll jah.

Veel jäi silma isade roll perekonnas. Kui peres oli beebi, oli ta eranditult isa süles, kes temaga tegeles. Siin kultuuris olles vähenes ka piimatoodete ja magusa tarbimine. Saiakeselette oli küll ja kohalikke maiustusi sai proovitud, aga söögikohtades valdavalt ahvatlevaid magustoite polnud. Paraku ei leidunud eriti ka värsket salatit. Alkoholi ei tarbinud me reisi jooksul pea üldse. Malaisia on islamiriik, alkohol kõrgelt maksustatud ja kättesaadav vähestes kohtades. See oli hea õppetund, kuidas kultuur mõjutab alkoholitarbimist. Kui restoranis pakutaks ahvatlevaid kokteile, küllap oleks neid ka libistanud. Piirdusime värske mahlaga. Tagasi mõeldes Läänele tuleb tõdeda ühiskonna alkoholist läbiimbumist.

Stiilinäide Malaisia inglise keelest - plätudega ei tohtinud mitmetesse kohtadesse siseneda
Stiilinäide Malaisia inglise keelest – plätudega ei tohtinud mitmetesse kohtadesse siseneda

Mõtlesime, et millal Aasia köögist küll saab. Esimesed kolm ja pool nädalat sõime seda aina väheneva naudinguga. Minul sai eile isu täitsa täis. Kaspar unistab ka omletist, kartulisalatist ja millest kõigest veel. Siin pakutakse ju Lääne toidu all vaid võileibu, burgerit ja friikartuleid. Nendest keeldun enamasti igas maailmanurgas, nii et oleme paari erandiga Aasia köögi peal olnud. Hiljem, kui taas Aasia toidu neelud käivad, hakkan kindlasti siinsest köögist inspireeritud toite kokkama. Nii et kookosriis, kookosmoos Kaya, Roti ja Murtabak pannkook, maitserohked kastmed – ma ei unusta teid.

20150622_150746

Väiksed näited hindade kohta ka – tänavatoit maksis ca üks euro, samas kui saartel sai söönuks ca 4 euroga. Värsked mahlad maksid ka kuskil 1-2 eurot. Kahese hostelitoa taks oli ca 14 eurot. Kallim majutus saarel oli ca 60 eurot. Mõned saared võivad tunduvalt kallimad olla. Pulau Mabulis oli meil üks öö inimese kohta 17 eurot ja selle eest sai ka kolm korda päevas süüa. Bussipilet linnas maksab kuni 1 euro, linnade vahel sõites maksime kuni 11 eurot. Takso eest maksime maksimaalselt 14 eurot. Sukeldumist saab proovida ca 47 euro eest, tuurid jäid kuni 42 euro kanti. Borneos oli ka mitmepäevaseid tuure ööbimistega, nende osas jään vastuse võlgu. Igatahes, Malaisias olevat hinnad kallimad, kui mitmetes Kagu-Aasia riikides. Arveldasime riggitites ja Austraalia dollarites, aga eurodes on küll hinnad kaduvväiksed. Kauplemist siin ette ei tulnudki, kõik hinnad olid kirja pandud ning guugeldatuga kooskõlas.

Proovisime ka sukeldumist. Ann oli juba varem veealuseid võlusid avastanud, aga meile Kaspariga oli see kogemus esmakordne. Esimene shokk oli paadist selg ees sügavasse tundmatusse vette hüppamine. Mul võtsin selleks valmistumiseks ikka hea mitu minutit. Lõpuks olime kõik õnnelikult taas veepinnal. Seejärel hakkas maskiga hingamise harjutamine.

Algus oli kui snorgeldades – tuleb vette vaadata ja rahulikult suu kaudu hingata. Seejärel alustasime sukeldumist. Algus sukeldusime vaid paari meetri sügavusele. Pidime põlvitama ja rahulikult hingama. Seejärel ujuti mööda merepinda aina sügavamale, kuni saavutati 12 m. See on mittelitsenseeritud algaja jaoks maksimum lubatud sügavus.

Ann avastas, et ta tahab kindlasti sukeldumisloa ära teha. Reisi jooksul käis ta paar korda veel sukeldumas. Kaspar avastas, et sukeldumine meeldib talle, aga kõrv tuleb enne arstil lasta üle vaadata. See jupsis tal veel mitu päeva pärast vee all olekut.

Mina avastasin, et mul on vee all olemise vastu midagi foobiataolist. Mulle pole kunagi meeldinud pead vee alla panna, aga et snorgeldamine ja ujumine meeldib väga, tahtsin proovida. Mul oli sukeldudes enamus ajast paanika majas. Proovisin küll rahulikult hingata ja olukorda positiivseks mõelda, aga kui lõpuks vesi maski tuli, oli minu jaoks küll. Pärast teist katset vee all vastu pidada ma ujusin paati tagasi. Ma pole kunagi varem sellist paanilist hirmu kogenud, millega hingamine tohutult kiireks muutub, kohutav hirmutunne on ja muud ei soovi, kui sellest situatsioonist minema. Tõsi, seal paari meetri sügavusel polnud midagi põnevat näha ja ehk muudan ma meelt, kui kaunis korall vastu vaatab. Ilmselt proovin veel sukeldumist, seda enam et Kaspar läheb ka tõenäoliselt kunagi vee alla. Ma kohe ei salli, kui miski mu jaoks võimatu tundub. Eks tuleb proovida veidi pühendunuma instruktoriga. Kui Ann teist korda sukelduma läks, olevat tal hoopis asjalikum ja rohkemat infot jagav instruktor. Lisaks nägin ma, kuidas inimesi hoopis basseinis sukeldumisolukorraga harjuma õpetati. Nii et lootust on. Senimaani snorgeldan, mida me kõik koos seal saarel ka tegime. Nägime taas palju värvilisi kalu ja veemailma erisusi.

DCIM100GOPROGOPR1582.

Pärast saarelt lahkumist oli aeg lennata Kota Kinabalusse, kus Anniga hüvasti jätsime. Tema läks Eestisse tagasi. Me oleme nüüd päevakese Kota Kinabalus, et homme Kuala Lumpurisse lennata. Seejärel asume juba Darwini poole teele. Põnev on, umbes nagu esimest korda Austraalia pinnale minnes. Alustame ju täitsa teisel pool Aussi oma elu. Ei tea ju, milline on me tulevane pesake ja kuhu tööle saame. Alustame taas nullist. Igatahes reisimisest on praegu küll, ikkagi poolteist kuud oleme teel olnud. Igatseme isevalmistatud toitu, püsivamat elupaika ja üldse tavapärast elu. Võib öelda, et Lääne igatsus on. Auss ja Eesti ei ole omavahel kaugeltki nii kontrastsed, kui siinne elu. Arutasime omavahel, et kas Eestisse tahaks praegu tulla. Veel ei taha. Nii palju on veel teha, nii palju avastada. Viis kuud pole ikka piisav aeg, et seiklushimu rahuldada. Tahaks end veel välismaises keskkonnas tõestada. Kes teab, et on võimeline igal pool hästi hakkama saama, on vaba ja piirideta ning enesekindlus saavutab hoopis uue mõõtme, nagu ka kohanemisvõime.

Oleme Kaspariga nüüd viis kuud järjest peaasjalikult ninapidi koos olnud – küll farmis tööd rühkides, küll reisides. See võiks ju endaga kaasa tuua draama mitmes vaatuses. Seda enam, et päkpäkkides ei pääse väsimusest, vahel ka janust ja kõhukorinast. Kõik on ju ebastabiilne. See omakorda toob kaasa tujukust ja ülesköetud emotsioone. Siiani oleme nendega kenasti hakkama saanud, ilma omavahelist suhet kahjustamata. Tülitsenud ei olegi, kõik saab lahendatud arutades või lastes pingeolukorral mööduda. See teeb äärmiselt õnnelikuks. Meie suhe on ju alles beebipapudes, me pole veel aastatki tuttavad. Üsna suur risk oli koos sellisele reisile tulla. Tunduvalt ohutum oleks ülesmukituna kuskil restoranis deitida. Meid hoiatati tuttavate poolt korduvalt lahkumineku eest. Leidsime mõlemad, et pole ju mõtet olla suhtes, mis pingeolukordadele vastu ei pruugi pidada. Elu mastaabis tuleb neid ju ette niikuinii ja hea on kohe järgi proovida, kas me sobime igas olukorras. Palju valusam võib olla seda kõike avastada aastaid hiljem. On suur kingitus tunda end hoituna ning mitte üksi. Lisaks armastusele olen võitnud ka suurepärase sõbra, kellega lähen iga kell luurele. Nii et kaks kingitust ühes.

IMG_5190

Mis seal ikka – jätkame seiklust, avastades iseend ja üksteist. Kaunist suve teile Eestimaale!

Grete

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s