Käisime eelmisel nädalavahetusel Adelaides. Muljete jäädvustamiseks kirjutan sellest väiksest reisist pikemalt.
Esmaspäeval, 9. märtsil, oli kogu Lõuna Austraalias riigipüha. Kavalad austraallased on nimelt hobuste võidusõidu suurima võistluspäeva riigipühaks muutnud. Kohalikud isegi nendivad, et see on hea ettekääne vaba päeva saamiseks. Üldse on neil siin üsna palju riigipühi, hulgi rohkem kui meie armsal kodumaal.
Me ei kavatsenud pikka nädalavahetust tuulde lasta, vaid võtsime muljete suurendamiseks laupäeva hommikul suuna lähima suurlinna Adelaide poole. Sõit sinna kestab 8 tundi, nii et jõudsime pärale alles hilisõhtuks. Vahepeal sirutasime paaris kohas jalgu ja Port Augustes sõime mereäärses pargis lõunat. Sõidu võtsime ette kolmekesi – mina, Kaspar ja me majakaaslane Willie.
Adelaides peatusime Willie perekonna juures. Meid võtsid lahkesti vastu tema ema, isa ja paar aastat noorem õde. Maja oli väga kena ja asus mõnusas äärelinnas jõe ääres, mitte kaugel rannast. Willie isa on politseinik ja ema õpetaja. Siin riigis tähendab see head palka ja kindlaimat töökohta – kui erasektoris võib ettevõte kolinal pankrotti minna, siis riigipalk on ikka alles. No see riigipalga kindlus on enam vähem igal pool sama. Nende pere elab igatahes riigipalga peal meie mõttes üsna jõukalt. Võimaldada saab suurt maja heas piirkonnas ning palju koguperereise erinevatel mandritel.
Võõrustajad olid hästi sõbralikud ja uurisid Eesti kohta. Pereisa nina tõmbus küll kirtsu, kui ta kuulis mu juristi elukutsest. Küsis kohe, et kas mu spetsialiteet on kriminaalasjad. Vastasin ausalt, et ei ole ja siis ta veidi leebus. Peab mainima, et siin Austraalias olen küll juristina alati oma elukutse kohta mingitki elavamat reaktsiooni saanud kui näiteks Kaspar. Esimene küsimus on alati, et kas ma tegelen perekonna- ja kriminaalõigusega. Siin pidid juristid üleolevad olema. Mina küll ei usu, et viimane kui üks Austraalia jurist üleolev ja ülbe on, aga selline maine neil vaesekestel on. Pidid elama häärberites ja olema väga rikkad. Tooks selle trendi ehk Eestisse ka?
Värvika nädalavahetuse juurde naastes – pühapäeval sõitsime Clealand Wildlife parki. Tegemist on suhteliselt vabas looduses asuva pargiga, kus elavad kohalikud loomad. Piletikassast sai osta ka loomatoitu, et pargi elanikke sellega kostitada. Nägime lõpuks lähedalt ära erinevad kängurud, kellest mõni võttis ka toitu vastu. Väiksed olid armsad, aga suur Red Kangaroo ajas oma lihaselisuse ja suurusega küll hirmu nahka. Koaalat sai isegi katsuda ja temaga pilti teha, mis võimalust me muidugi kasutasime. Klaasi tagant nägime ka suuri madusid. Nüüd teame, milliseid karta. Paljud neist on väga mürgised ja tapavad viieteise minutiga. Ämblikega tegime ka distantsilt tutvust. Lindudest pelikanid olid juba tuttavad, aga teisi nägime esimest korda. Paljud linnud on siin ilusad kirevad. Vombatid ja Tasmaania Kurat olid ka vahvad. Üldiselt sai seal pargis väga eheda kogemuse. Kängurud olid siiski kõige meeldejäävamad. Tegime usinalt pilte ja videosid, olime vahetult enne parki sõitmist lõpuks ära ostnud oma kaua ihaldatud Go Pro kaamera. Ootasime ostuga siiatulekuni, sest Austraalias on tehnika veidi odavam kui Eestis.
Pühapäeva õhtul korraldas Willie perekond suure mereandide õhtusöögi. Kohal olid mitmed sugulased ja lähimad perekonnasõbrad. Sellised kokkusaamised on neil tavapärased. Saime mekkida Willie isa kuulsaid tšillikrabisid, Aussiete lemmikut King George kala (täpne liiginimi ei taha no kohe üldse meelde jääda) ja muidugi austreid peekoni ja juustu kastmes. Laud oli toidu all lookas. Lisaks oli veel nende tavapäraseid friikartulid, salat, grill-liha jne. Kõrvale jõime kohalikku maitsvat veini. Pärast seda mitmekäigulist õhtusööki oli päris raske olla.
Jutustasime kohalikega, kuulasime jutte kohaliku elu kohta. Minu vastas oli üks õpetajast daam, kellega klappisime kõige paremini ja juttu jätkus kauemaks. Tuvastasin ka ühe aspekti Eestis, mis Austraalias palju kehvem. Nemad võivad pikast tasustatavast lapsehoolduspuhkusest vaid und näha, kuue nädala pealt peavad tööle naasma. Seejärel peavad need väiksed imikud aega veetma lastehoius. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas see välja näeb. Igatahes mind huvitab kohalik poliitika ja ühiskonnakorraldus ja veab, et saan nii palju kohalikega suhelda.
Esmaspäeval leidis aset kauaoodatud Future Music Festival. Esinejate valik oli kirju. Esindatud olid maailma parimad dj’d. Ilm oli ka nagu tellitult kaunis ja päikseline, kuid mitte liiga kuum. Veetsime terve päeva head muusikat kuulates. Sellistel avalikel üritustel võib vaid lahjat alkoholi müüa, nii et mina eriti juua ei tahtnudki. Järjest siidrit lürpida ei tundu eriti ahvatlev.
Siinne alkoholiseadus on aga range, kammitsemaks kohalike alkoholilembust. Kangemat kraami tarbitakse siin ohtralt. Kuumal päeval võetakse ikka kosutuseks siidrit või õlut. Kohalik vein on väga maitsev ning seda tarbitakse palju. Ega ka kangele alkoholile kätt ette ei panda. Kõrgete aktsiiside tõttu on tänapäeval alkohol kallis. Vaid vein on odavam. Õlut ja muud tasub osta kastikaupa, sest üksikult on väga kallis. Võtke nüüd sage õlle ja siidri lürpimine, tihe poolfabrikaatide ja magusate jookide tarbimine ning iga põhiroa juurde kuuluv friikartul ja saategi põhjuse, miks Austraalia on rasvumise poolest esirinnas. Adelaide põhjal võin küll öelda, et siinne naine kaalub ca 20-25 kg rohkem kui keskmine Eesti naine. Siin oli nii mõnigi kohalik tüdruk, kelle kohta arvasin ta 30-40 olevat, aga oli hoopis 20 ringis. Nii hullusti mõjub tugev ülekaal ja halb toitumine nahale ja välimusele. Nemad aga sellest ei heitu ja arvavad endiselt, et kartulikrõps on päris toit, mis lõunaks passib. Vaatavad meid imelikult, et me muudkui lõunat ise kokkame, mitte ei osta rasvahaisuseid mikrolaineahjus soojendatavaid vorstirulle ja kiirnuudleid ning seda limonaadiga alla ei kulista. Puhas raiskamine, endal neil on siin müügil võrratu maitsega liha ning värske kraam, lükka aga ahju ja naudi.
Igatahes, festival oli väga lahe. Päike käes veedetud päev ja palju tantsimist väsitas aga ära, nii et õhtul vajusime väsinult magama. Teisipäeva olime töölt vabaks võtnud, sest oli vaja ka tagasi sõita. Jõudsime kodusesse Smoky Baysse õhtul. Kodulinnake tervitas meid lummava tähistaevaga. Järgmine päev oli väga kaunis, paadisõidul sillerdas vesi kaunilt vastu ja päike soojendas. Pika nädalavahetusega tekkis täitsa koduigatsus kohe. Hea on mõnda aega stabiilne olla ja siin kaunis vaikses linnakeses aega veeta, aga pika reisi planeerimine võtab juba hoogu. Ilmelt oleme teel üle kuu aja, kaua täpselt, veel ei tea.
Ka sel nädalavahetusel on kaunis ilm. Käisime rannas, sulistasime vees ja päevitasime. Nüüd teeme rannas õhtuse jooksutiiru. Homme lähme taas Streaky Bay lähedasse randa, kus on inimtühjus, punased kaljud ja mühisev ookean väga suurte lainetega.
Kaunist kevadealgust! Meil siin algab hoopis sügis, mis sarnaneb meie jaoks ikka suvega.
Grete ja Kaspar
Seikluslik elu 