Austrifarmi töötajate elu päikselises Smoky Bays

Tere taas!

Oleme oma uue ajutise koduga juba harjunud, kohalikega tutvust teinud, tööd tehes musklit kasvatanud ning veetnud võimalikult palju aega Smoky Bay tuntud pikal kail (jetty). Rand on siin küll väga kaunis. Oleme kail näinud mitmeid kalu ja ka hüljest.

Nädala sees möödub päev kiirelt tööd tehes. Õhtul koju jõudes teeme õhtusöögi, puhkame ja lähme magama. Mis puutub argipäeva, siis see on vist küll tööinimesel alati sama – õhtul tahaks lihtsalt puhata. Paar korda nädalas käime ka jooksutiirul. Esimesed nädalad mööduvad kiirelt ja küllap lendab kogu meie siinveedetav aeg ruttu.

Praegu veel jagame vanaldast talumaja kahe kohaliku noormehega, aga peagi kolime eraldi väiksesse majakesse. Ootame juba oma köögi ja vannitoa privaatset ajastut.

Töö on selles mõttes tore, et saab palju aega merel veeta. Enamasti on päevad päikselised. Värske soolane niiske ookeaniõhk teeb näonaha klaariks ning päike tuunib seda jumekaks. Töö on siiski üksluise iseloomuga. Eestis tegin tööd ka muudel eesmärkidel kui raha – eneseteostus, erialane enesetäiendamine ja pidev areng. Oli põnev suhelda erinevate klientidega, otsida nende muredele parimaid lahendusi, koguda tõendeid, luua taktikat, laduda menetlusdokumentidesse argumente ning väisata kohtustungeid. Siinset tööd teen vaid raha ja farmipäevade kirjasaamise nimel. Another day, another dollar. No olgu, eks see on ka huvitav elukogemus, aga üks on küll hetkel vähemalt kindlamast kindlam – olen karjääriredelid ronida armastav linnapreili, ehkki mõõdukalt maalähedane rohenäpp ning loodusenautleja. Pikaajaliselt ei suuda ma teha üksluist tööd, kus pea iga liigutus on ette teada. Pikaajaline füüsiline lihttöö on minu jaoks vaimselt nüristav. Mainiks ka seda, et kuigi füüsiline töö väsitab, on vaimne väsimus keerulisem. Ehk hakkan kunagi linnas kontoris tööl käies igatsema neid siinseid õhtuid, mil pead padjale pannes laskun sügavasse unne. Tasub vaid meenutada neid unetuid öid ja roidunuid hommikuid veel pool aastat tagasi ning aega, kus kaal tõusis, nagu tagantjärgi selgus, pelgalt stressist ning vähesest unest, kui olen väga tänulik otsuse eest teisele poole maakera tulla. Siin elades valdab mind seesmiselt tohutu rahu, iseäranis ookeani ääres käies. See võib kõlada ökomöko joogamutilikult, aga loodan seda siinleitud rahu ka Eestis olles endas üles leida ja siinsaadud kogemuste ja emotsioonide najal end enam mitte töösse täielikult ära kaotada, isegi kui töö pakub vaimset rahuldust. Nii et eks see kogemus siin ongi üks paras eneseavastamine. Vahel mul on tunne, et olen tõsielusarjas. Niivõrd erinev on mu praegune elu Eesti rutiinist.

Eneseleidmise rännakutelt asistematele teemadele – toitu käime ostmas 40 km kaugusel Cedunas. Tegemist on väikelinnaga, kus elab palju pärismaalasi aborigeene. Tänapäeval maksab riik neile suuri toetusi. Paraku ei talu nad hästi alkoholi, mis siiski maitseb neile hästi. Enamus aborigeene on allakäinud ehk elavad vaesuses, põhjuseks narkootikumide ja alkoholi küüsi langemine. Nii seisab pea igal tänavanurgal ebameeldivat hõngu eritav paljasjalgne aborigeen ja lihtsalt passib. Muidugi leidub ka korralikke ja asjalikke aborigeene, aga ka nemad muutuvad meie toanaabri sõnul alkoholi tarvitades vägivaldseks ja talumatuks. Cedunas pidavat olema ka nn „ohtlik linnaosa“, kuhu juhuslikult sattunud valge võidakse maakeeli öeldes lihtsalt maha lüüa. Aborigeenid ongi siin põhiline kriminaalne kontigent. Majanaaber Willie rääkis, et Cedunas olid mingi hetk narkokoerad, kes olid rassistlikud ja said seetõttu sule sappa. Koerad olid harjunud, et narkootikume leidsid nad vaid mustadelt ning nii hakkasidki nad ainult aborigeenne taga ajama, kuigi ka valgetel võis keelatud mõnuaineid olla.

Oleme püüdnud ka kalastada, aga algajatena oleme saanud vaid ühe alamõõdulise tundmatu isendi, kelle vette tagasi viskasime. Kohandamise kalastusvarustust ja jätkame harjutamist, ehkki nädalavahetuste ilm oma tuuliseusega ei ole meie kalastamishuvi soosinud.

Veendusime ka maailma väiksuses. Selgus, et me ei olegi ainsad eestlased siin külas. Meie kodukülas resideerub ka üks Eesti neiu ja paar rahvuskaaslast pidavat peagi veel saabuma. Oleme siinse neiuga ka paar korda kohtunud. Väga tore on Austraalia-alaseid kogemusi jagada. Tema elab koos kohaliku perekonnaga.

Meie siinne elu on siiani möödunud lausa üllatavalt tervislikult. Ostame nädala toidukraami valmis ning kokkame koguaeg ise. Pann pidevalt säriseb ja pott keeb, sest arvestada tuleb nii toitva lõuna kui kosutava õhtusöögiga. Olen taasavastanud oma kokanduskire ning mõtlen innuga uusi põnevaid roogi välja. Toidupoes leidub mitmeid aasiapäraseid maitseaineid, mida ma võimalust mööda ka tsetan. Endiselt oleme vaimustunud siinsetest maitsvatest puu- ja köögiviljadest, mida tarbime palju.

Eilse sai meie tutvumisest (mis päevaks loeme esimest kohtingut) kuus kuud. Tähistasime seda isetehtud sushit ja töö juurest saadud austreid süües ning kihisevat juues. Oli väga kaunis soe ja tuulevaikne õhtu, nii et läksime oma armsaks saanud kaile piknikulaua taha õhtustama. Oma piknikuga saime kohalike tähelepanu osaliseks, tavapärase võõraste tervitamisese lisaks rääkisime ka paar sõna juttu.

Tänane päev on möödunud, nagu ikka vähemalt üks nädalavahetuse päev, jalutades ja rannas käies. Käisin ujumas, haide hirmus ikka võrguga eraldatud alal. Publikuks olid pelikanid ja väga ilusad mustavalgekirjud linnud ingliskeelse nimega shag. Hiljem kokkasime, puhkame veidi ja lähme jooksutiirule. Tegime täna poolpikutamise päeva, kogumaks energiat homseks väljasõiduks Streaky Bay linnakesse. Järgmine nädalavahetus tõotab tulla eriti põnev – lähme Adelaide Future Music festivalile, mis on vist küll iga elektroonilise muusika sõbra unistus. Artistide valik on lai, alustades Sigmast ja lõpetades Klingandega. Ööbime majakaaslase Willie pool, nii et majutuse pärast pead vaevama ei pea. Sõit tuleb muidugi pikk, sest Adelaide sõidab ca 8 h. Naastes ei pea me Eesti vahemaid miskiks, koli või Võrru elama. 🙂

Planeerime vaikselt ka suuremat reisi pärast siit lahkumist. Ilmselt sõidame Perthist läbi, üles Darwinisse, sealt Balile ja ehk ka Filipiinidele ning hiljem Austraalias rändame autoga alla kuni Sidney-ni, kuhu ehk ka mõneks ajaks elama asume ja kus tahaks leida erialase(ma)t tööd. See on aga kõik vaid abstraktne plaan. Eks näis, mis tegelikult saab.

Kokkuvõtteks, meil on kõik hästi ja muretseda meie pärast kohe kindlasti ei tasu. Loodame, et ka teil seal Eestis on kõik kenasti, et valimised toovad poliitikasse kaasa majandust kasvatava ning ettevõtlust toetavama suuna ning et päikseline kevad saabuks kiirelt!

Alati Teie

Grete ja Kaspar

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s