Adelaide, autoost ja Smoky Bay külaelu algus

Oleme nüüd mõned päevad elanud oma uues elukohas Smoky Bays, Lõuna Austraalias. Elame vaikselt sisse ja käime tööl, lunastades farmipäevi tehes viisat välja.

Viimati kirjutasin, kui olime Melbournes. Sealt lahkusime eelmisel laupäeval ehk üle nädala tagasi. Reedeks ei saanud piletit. Reis Adelaide kestis kokku 12 h, millest üle 8 h sõitsime bussiga.

Kurtsin varem, et Melbournes oli jahe. Just enne meie lahkumist olid kaks päeva väga kuumad. Reisil Adelaide oli üks peatus Tiintinaras. Sellist kuumust, nagu seal, polnud me kumbki varem kogenud. Selline tunne oli, nagu keegi puhuks fööniga näkku. Sellise kuumuse eest „päästab“ vaid bussi konditsioneer. Üks teine koht, kus buss pooletunniseks lõunapausiks peatus, oli samuti huvitav. Seal sadas vihma ja oli väga palav. Mõtlesin, et õhus on mingi tuttav lõhn. Taipasin, et sealne külaõhk meenutas mulle seda lõhna, mida tunnen Eestis suvel vihmasel päeval kasvuhoonesse minnes. Lõunapausil pidime osa reisiks kaasa võetud puuvilju, mida ära süüa ei jõudnud, ära viskama. Turistil ei ole lubatud teise osariiki värskeid vilju ja veel teatud toiduaineid viia. Austraalias on toidu üleviimise osas väga karmid reeglid, ilmselt taimehaiguste hirmust tingituna.

Adelaide jõudes sättisime end taas sisse seljakotiränduritele mõeldud hostelis. Kuigi hosteli hinnang oli Hostelworldis hea, osutus see parajaks urkaks. No mis seal ikka, läksime linna peale laupäevaõhtut nautima. Istusime kohalikus pubis, nautisime kohalikku maitsvat kuiva pirnisiidrit ja jahutavat õlut ning jälgisime peole minevaid inimesi. Seda küll läbi lahtise ukse, sest siinne alkoholiseadus ei luba teatud kellaajast ka mitte baariõues alkoholi tarbida.

Olen vahel mõelnud, et Eestis käiakse ööklubides ohtlikult hea maitse piiri lähedal paljastavalt riides, aga Adelaide naiste riõivastuse kõrval on Eesti ööklubidesse minevad neiud kui nunnakloostri kokkutulek. Nägime ohtralt neide, kel seljas maksimaalselt liibuv kleit, millel materjali vähem kui nõudepesulapil. Enamusel oli lisaks ehteks ka heaolühiskonna kiirtoidu vorbitud pekivoldikesed, mis napi hibu alt välja kobrutasid. Mina tahtsin seda moeilu veel ka ööklubis sees olles nautida, aga Kaspari plätude pärast me sisse ei saanud. Oli väga palav õhtu ja me olime võimalikult mugavalt riides. Hiljem kuulsime kohalikult, et Adelaides ei saa üldse klubidesse, kui pole „dress up“.

Siiski tuleb märkida, et kuigi paljud kiidavad Melbourne, siis mulle meeldis Adelaide rohkem. Ehk sellepärast, et mitmes kohas linnas oli näha mägesid, mis on minuarust alati väga lummav. Kui Melbournes on inimesi 4 miljoni ligi, siis Adelaides 1,5. Väike see linn just polnud, kuid veidi rahulikum küll. Tõsi, seal ei olnud niivõrd kauneid parke, kui Victoria osariigi pealinnal.

Järgmisel päeval nautisime urkahosteli ühte eelist ehk võtsime nende tasuta rattad ja sõitsime linnas ringi. Kiivrid olid meil tublisti peas, sest see on siinmail rattaga sõites kohustuslik. Sattusime sõitma mööda üht kaunist loodusest ümbritsetud terviserada, kuni jõudsime randa. Tol päeval sõitsime jalgrattaga kokku ca 40 km.

Kui Melbourne St Kilda rand meenutas piltidest nähtu põhjal Miami Beach‘i, siis Adelaide rand oli kodusem, ümbritsetud väikeste armaste rannamajadega. Käisin seal ujumas, lained oli tohutud. Taamal paistsid mäed.

Rannast koju sõites selgus, et Kaspari ratta rehv on katki. Küllap oli nii kulunud, et lasi õhku läbi Peatusime igas bensiinijaamas ja pumpasime rehve, kuid lõpuks pidi ta ikka 5 km ratas käekõrval kõndimas, mina solidaarselt samas tigutempos sõitmas.

Edasine aeg Adelaides kulus auto otsimisele. Eelistasime osta auto Lõuna Austraalia osariigist, sest siin on registreerimiskulu väiksem. Kuigi kohtusime paari autot müüva eraisikuga, pidasime paremaks autoplatsidele minna ja sealt sõiduk osta. Ei tundunud ahvatlev osta kaugele koju lahkuvalt päkkerilt , mis on paar tiiru Austraariale peale teinud. Lõpuks jäid kaalukausile Ford Falcon ja Mitsubishi Magna, mõlemad kohalike poolt roadtripiks soovitatavad rahvaautod. Magnaga ei saanud proovisõitu teha enne kui järgmisel päeval. Otsustasime hommikul platsile naasta. Meil polnud enam ööbimiskohta ja seega lunastasime öö ühes teises päkkerhostelis. See oli vähe viisakam koht. Boonust lisas tõik, et hosteli kõrval oli Tai söögikoht, kust sai odava hinna eest imehea õhtusöögi.

Hostel oli täis sakslasi, keda kohtab Austraalias üldse palju ja kelle seas on populaarne kohe pärast keskkooli veeta aasta välismaal reisimas. Rõdul einestamas olles hakkas üks Saksa tüdruk meiega rääkima. Tuli välja, et hostelis üks tüdruk müüb oma autot. Tegemist oli Kia maasturiga. Pakkumine tundus ahvatlev, sest ta oli peatse kojusõidu tõttu nõus seda müüma tunduvalt odavamalt kui turuhind. Auto oli varustatud madratsi jms matkavarustusega. Kettaheitja mõõtu neidis reklaamiski rohkem välja autos olevaid potte-panne, kui rääkis autost endast. Tegime ta autoga küll prroovisõidu, aga käigukast tundus liiga logu. Ostmata jätmist mõjutas ka sõpruskonnast tulnud hüüe „NO KIA“ ehk see sõiduk ei pidavat usaldusväärne olema.

Proovisõidul selgus, et favoriidi Magna summuti pläriseb. See tundus kahtlane ja et meid ootas ees kaheksatunnine sõit Smoky Baysse, ei tahtnud sõidu jooksul seda plärinat kuulata. Ostsime Ford Falconi, mille suhtes oli mul algusest peale hea tunne. Ruttasime seda oma nimele registreerima. Kohalik ARK oli autoplatsi linnaosale väga lähedal. Olime juba jõudmas oma ootenumbrini, kui selgus, et meie PO Box aadress pangakontoaadressina siiski ei sobi,on vaja residendiaadressi. Kaspar ei olnud veel pangast pangakontoaadressi muutmast veel naasnud, aga meie kord jõudis kätte. Me ei saanud ka riskida võimalusega, et jääme järjekorras vahele, sest oli niigi keskpäev ja meid ootas ees ca 650 km sõit. Läksin siis ooteluugi juurde ja mängisin lolli välismaalast, kes ei saa millestki aru ning on lisaks veel ka flegmaatik. Jõudsin seal ajaviitmise eesmärgil kõik pähe turgatanud lollid küsimused ära küsida, kuulmispuuet mängida ja flegmaatiliste liigutustega blanketti täita, kui Kaspar lõpuks kohale jõudis. Saime auto registreeritud ja sõit Smoky Baysse võis alata. Jälgisime autost kaunist maastikku ja peatusime paaris maakohas väikseks jalasirutuseks. Üks koht oli täitsa kõrbestunud punase liiva ja lämmatava kuiva kuumusega. Sõit läks üsna kiiresti. Reisile lisas vürtsi autokonditsioneer, mis algul keeldus töötamast. Aknast tulev 40-kraadine õhk ei teinud olukorda kergemaks. Kui ma olin juba kuumarabanduse äärel, otsustas konditsioneer näidata, et ta ikka töötab. Osa sõitu läbisime pimedas. Jälgisime hoolikalt teed, sest iga hetk võib mõni suitsidaalne känguru põõsastest teele hüpata. Läbisime tee õnnetusteta, aga üks känguru oli tee ääres küll.

Jõudsime Smoky Baysse hilisõhtul. Õnneks olid me majanaabrid, kaks noormeest, meid ära oodanud. Nad näitasid meile me toa kätte. Algul tundus kogu maja urgas, aga järgmisel päeval selgus, et see on lihtsalt käest ära lastud. Me toanaabrite hobide hulka ei kuulu numelt koristamine. Tegime ärkamisjärgselt tube puhtamaks ja läksime lõunaks austrifarmi. Esimesel päeval rääkis meid töölevõtnud Bruce ohutusest. Tööohutuse kohta on tohutult palju valdkondade kaupa eeskirju. Saime isegi koju lugemist kaasa. Meeldiv oli näha, et tööandja selliste formaalsuste kohapealt näpuga järge peab. Muide, siinmail on tööõnnetuse puhul süütuse presumptsioon pahupidi keeratud. Tööandja on tööõnnetuses süüdi, kui pole tõendatud vastupidist. Isegi, kui töötaja on õnnetuse põhjustanud oma lollusest.

Töötame pereäris, mida peavad juba paarkümmend aastat kolm venda. Enamus ca kümnest kaastöötajast on kas kellegi laps või peretuttav. Kõik töötajad peale meie on kohalikud, kaasa arvatud meie majanaabrid. Ilmselt saame eheda kogemuse Lõuna Austraalia ca 500 elanikuga kaluriküla elust.

Igal hommikul käime vessel-iga ookeanis asuvas austrifarmis, kus vesi ulatub kuni vöökohani. Laeme austrid peale ning edaspidi töötleme neid konditsioneeritud ja korralikus shed-is. Senise kahe päeva jooksul tundub, et seda tööd saab võtta kui treeninglaagrit vahelduva paadisõiduga. Siiski arvan, et oleme siin vaid kuni farmipäevade kirjasaamiseni, mis ajaks peaks olema kogunenud ka piisav summa pikemaks reisiks, et näha teisel pool Austraaliat asuvat Great Ocean Roadi, Great Barrier Reefi ja Golden Coasti ning tutvuda mõne riigiga Aasisas.

Reedel käisime kohalikus pubis, mis ärkab ellu nädalavahetustel. Oli huvitav jälgida kohalikke. Kõik suhtlesid väga aktiivselt. Üldse tunduvad kohalikud väga lahked ja sõbralikud olevat. Laupäeval võeti meid näiteks kaasa krabipüügile, mis oli väga põnev elamus. Eks kirjutan külaelust, kui oleme rohkem sisse elanud. Nüüd oleme mõnda aega paiksed, kogume raha ja käime nädalavahetuseti väikestel väljasõitudel. Kavatseme ka palju kalastada ja krabisid püüda, sest oleks patt kasutamata jätta võimalust, kui elad Austraalia ühes kuulsaimas kalurikülas!

Kaspar ja Grete

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s