Seikluste algus

IMG_0549 IMG_0560 IMG_0540 IMG_0531 IMG_0536

Alustasime reisi kaunil ja külmal teisipäeval. Jätsime lähedastega sadamas hüvasti ning astusime laeva. Veider tunne oli, nukrus tungis peale. Mina olin reisi pärast elevil ja rõõmus, aga samas oli ka kurb tunne lähedastest teadmata ajaks lahkuda. Siiski oli väga vabastav lahkuda kodumaa pinnalt, kogu maine vara pakitud suurde seljakotti. Veider, kas pole. Kas maine mammona on siiski ahistav?

Istusime laevas kompsudega maha ja käisime kordamööda traditsioonilisel laevatuuril. Mina imestasin jätkuvalt soomlaste suure janu üle – esimesed joogid korgiti lahti enne, kui laev merele suundus. Naersime omaette, et kuskil on kindlasti juba keskpäev ja joomine õigustatud.

Kinnitasime Helsingi kesklinnas keha ning asusime teele Vantaa poole, kus ootas meid ees tagasihoidlik lennujaama lähedane hostel. Hommikul ärkasime juba 5 ning alustasime oma  tüütut 23 tunnist lennukisõitu. Koos vahepeatustega kestis reis Vantaast Melbourne 29,5 h. Siiski, enda arust saime ideaalse diili. Kahepäevane lennupakkumiste piilumine tasus end ära. Üks üheotsapilet maksis 572 EURi. Vahepeatused olid Amsterdamis ja Hong Kongis, kus otsustasime kindlasti tulevikus ka Hiinas pikemalt ära käia. Elame-näeme. Igatahes, lennuettevõtja Cathay Pacific kohta oskan öelda vaid häid sõnu. Teenindus oli meeldiv, istmete ees olevatest ekraanides oli piisavalt lai meelelahutuslik valik ning toit oli nagu lennukitoit ikka – söödav, aga mitte nauditav. Alkoholi me eriti ei hävitanud, mis sest, et tasuta. Vahemärkus – üldse pole me siiani väga alkoholiga sõbrustanud, välja arvatud paar pudelit mulliga ja vaalapildiga maitsvat mulliveini.

Melbourne lennujaamas läks väga pikalt aega. Turvakontroll turvakontrolli j2rel, seltsiliseks pikad järjekorrad. Lõpuks veenduti, et meil pole kaasas nakatunud puuvilju ega Ebola viirust. Olime selleks ajaks juba üle ööpäeva üleval olnud, miinus neljatunnine uinak lennukis. See tõik lisas turvakontrollile veelgi meeldivuse elementi. Ajavahe on ka muljetavaldavalt pikk – oleme Eestist 9 h ees. Me elame tulevikus, kullakesed!

Peatume backpackerite hotellis otse Melbourne südames. Siiski ei ole me hingelt niivõrd leplikud seljakotirändurid, et soovime tuba tundmatutega jagada. Võtsime omaette toa.

Tingimused siin hostelis on küllalt askeetlikud. Roosiõisi voodil oodata ei tasu. Lihtne tuba, jagatav vannituba dushiboksidega, lihtne köök, ja palju multikultuurset seltskonda, kus hingelt vabad noored. Tunnen vist küll esimest korda elus, et ka mul on boheemne pool. Mis see muu ikka v2lja lööb, kui igal hommikul selles lihtsakoelises yhisköögis pakutavat pähkliv6i võikut, müslit ja iseküpsetatud pannukaid süües läbib niivõrd tohutu õnnetunne. Mis sest, et meil pole veel permanentset elukohta. Mis siis, et meil pole veel töökohta. Seljakotiränduri elu ongi spontaanne ja ilmselt just see tekitabki niivõrd vabastava tunde. Elame vaid iseendile hetkel. 🙂

Kaks siinoldud päeva oleme veetnud mööda linna ringi jalutades ning Gumtrees ja muudes portaalides surfates, helistades ja meilitsi kuulutustele vastates. Esimesel päeval ostsime telefonikaardid ning tundsime end taas tsiviliseerituna, kui saime mobiilse interneti. Taotlesime TFN numbrit ning avasime pangakonto.

Rihime loomafarme. Minu esimene eelistus oleks eelk6ige majapidamises abistada. Siiski, elame-näeme. Kõigepealt kavatseme tööga võimalikult palju ressurssi koguda, et siis mööda Austraaliat ringi unnata. Ostame esimesel võimalusel auto, soovitatavalt pika ja laia tagaosaga, kuhu mahub madrats. Vahemaad on siin pikad ning tasub arvestada autos ööbimisega. Kui raha otsa saab, töötame veel. Tahame ka Aasias reisida, väga mitu riiki on silmapiiril. Uus-Meremaa tundub aina põnevam sihtkoht. Eks vaatame, kaua on soovi niimoodi askeetlikult ja boheemlaslikult elada.

Igatahes, Melbourne on lahe ja ilus linn. Justnimelt lahe – väga urbanistlik, aga samas hubane ja piisava rohelisusega. Siin on väga kauneid parke, mille poolest linn ongi väga tuntud. Eile jalutasime Queen Victoria pargis ca 3 h.  See oli tõesti kaunis park, kus oli nii palme kui aasiapäraseid ajamaju. Kohtasime ka huvitavaid linde ning muidugi väga erilisi taimi.

Oleme viimased kaks päeva tunde ringi jalutanud ning Austraalia elu endasse sisse ahminud. Ookeani juurde plaanime homme jõuda. Päike on juba muundanud meie ninad väga punaseks.

Hetkel elame võimalikult säästlikult. Aasia toit on üsna soodne, mis on lihtsalt suurepärane. Sööme odavalt õiget ja algupärast Aasia toitu, mis Eestis on üsna kallis. Teadjamad räägivad, et Chopstickis on Aasia toiduga niipalju ühist, kuivõrd süüakse pulkadega.

Täna leidsime soodsa Aasia toidupoe, kust ostsime igasugust põnevat toitu. Minul kui kokandushuvilisel särasid seal poes silmad väga. Oli rõõm näha niivõrd palju eksootilisi toiduaineid. Tõsi, kanavarbaid ja seamune meie toidulaualt siiski (veel) ei leia. Küll aga tegime suu magusaks veidrate maapähklirullidega, mis olid ümbritsetud justkui magusa lödiseva kummiga. Huvitavad maitsed. Ka Victorian Marketil olid head hinnad. Mulle meenutas see kuulus market Keskturgu. Saime sealt puuvilju tunduvalt odavamalt kui Eestist või kui poest. Oleks hulgi ostnud, oleks veel soodsamalt saanud.

Hostel on meil kuni esmaspäevani. On võimalus, et saame selleks ajaks töö ja rändame otse mõnda farmi. On alternatiiv, et keegi lahke isik aktsepteerib meie Couchsurfingu palve ja jääme veel paariks päevaks Melbourne. See oleks äge variant, tahaks mõne kohalikuga tutvuda. Ehk sõidame hoopis linnast välja tööhostelisse, leidmaks sedapidi tööd. See kõik selgub homse-ülehomse jooksul. Turva- ja mugavustsoon puudub ja me oleme sellega ülirahul.  Kõik backpackerid elavad siin nii ja see ongi omamoodi kogemus. Ei mingeid plaane, mis on minu puhul ikka üliharuldane nähtus. Elame hetkes, mis on taaskord mulle väga oluline kogemus. Kipun ju ikka elama kas minevikus või tulevikuunistustes, aga tegelikult tuleb nautida hetke, seda tunnetada ja olla just nii õnnelik.

Inimesed on siin Melbournes  väga sõbralikud. Meile meeldib. Räägitakse, et keep-smiling on võlts. Ehk tõesti, aga samas – sõbruned ju niikuinii sellega, kellega on midagi ühist ja hea klapp. Miks mitte olla aga rõõmsameelne ja naeratav kõigiga. Nii luuakse hea pinnas edasiseks tutvumiseks, mille abil leitakse klapi olemasolu.  On hea, kui poemüüja teeb nalja. Tekib soe tunne, kui kaarti uurivaid turiste kõnetatakse ja pakutakse orienteerumisel abi. Võib-olla tüdineme sellest pidevast suhtlemisest, aga praegu on küll tore. Avastasime täna naljaga pooleks, et isegi koerad on omavahel sõbralikud ja jooksevad koos ringi, mitte ei kakle.Muide, psühholoogiliste uuringutega on tuvastatud, et isegi pingutatud naeratud saadab ajule heaolusignaali. Aga äkki naeratakski siis tihedamini? Suhtleks üksteisega, kas või formaalsete viisakuste raames? Minul oli näiteks imelik tunne hoopis siis, kui kontorisse liftiga sõites inimesi tervitades vastati mulle kõvera suu ja tõrjuva tooniga. Ei, ma tõesti ei kavatse teid paljaks röövida ega midagi hullemat, ma lihtsalt üritasin viisakas olla. Siin tervitame rõõmuga võhivõõraid ja jutleme baaritöötajaga.

Nii, lõpetan oma esimese postituse. Kogu kirjutamine toimus melu saatel. Siin hosteli allkorrusel on suur ruum, kus on arvuti, piljardilaud, pingpongilaud ja diivanid, kus hetkel 4 ei-tea-mis-rahvusest noort analüüsivad elu mõtet ja suhteid.

Make every day count and special! Sest elu ei mõõdeta mitte hingetõmmete, vaid hingematvate hetkede arvu järgi.

Toredat olemist Teile kõigile armsale kodumaale

Cheers!

Grete & Kaspar

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s