Ongi käes meie pika reisi ja seikluse lõpp! Oleme Eestist nii pikalt eemal olnud ja ootusärevus on suur. Aga nüüd Hong Kongist.
Nagu 8 miljoni elanikuga linnas ikka, on siin kõikjal meeletult palju inimesi. Ikka massidega. Pole vist vaja mainidagi, et kõrghooneid on nii palju, et taevast pole nähagi. 
Natuke kitsas ja rusutud tunne tekib siin. Paar päeva linna avastada on väga vahva, aga elada siin kindlasti ei tahaks. Õhk on ka tuntavalt saastatud. Linnas on nähtavus sudu tõttu üsna kehv ning esimesel õhtul oli täitsa õhupuuduse tunne – raske oli hingata. Teiseks päevaks olime siinse õhuga juba harjunud. Eesti värsket ja karget õhku ei jõua ära oodata! 
Kõige lihtsam on linna avastada metrooga. Ostsime juba lennujaamast Octopus kaardi, millega saab kõiki traspordivahendeid kasutada. Tuleb ainult raha peale laadida. Pakutakse eraldi turistikaarti ka, mille lunastamisel tuleb maksta deposiiti, mille kaardi tagastamisel tagasi saab. Peatume soodsamas hotellis Kowloonis Tsim Tsa Tshuis, mis on Hong Kongi keskusest vaid paari rongipeatuse kaugusel. Siin on kõik soodsad hotellid pressitud suurde majja nimega Chungking Mansion. Häärberist on asi kaugel, tegemist on üüratu eelkõige indialasi asustava kortermajaga, mille all on turg. Seal liigub igasugust kirevat rahvast. Algul tundus väga kahtlane, aga paistab, et siiski ohutu koht. Tuba on Hong Kongilikult kitsas ja väike. Mul ema juures on vannituba ka suurem. Aga ega me tulimegi linna avastama, mitte toas passima.
Hinnatase on muidugi täitsa teine mis Vietnamis. Hinnad on umbes samad Austraalias ja ilmselt ka Eestis. Linn on hästi läänelik, liiklus on reguleeritud ja kõikjal on üsna puhas. Majad on üsna huvitavad, leidub üsna erilisi pilvelõhkujaid. Skyline on siin võimas. 
Egas me olemegi siin rohkem niisama ringi konnanud. 
Esimesel õhtul imetlesime Waterfronti, mis on me hotellist lühikese jalutuskäigu kaugusel.
Järgmisel päeval külastasime Hong Kongi ajaloo muuseumit. Põnev külastus oli. Ekspositsioone oli aegade algusest kuni Briti kolonisatsiooni lõpuni 1997. aastal. Kultuuritraditsioonid on siinsetel üsna samad mis olid Vietnamiski – draakonitants ja rongkäigud.
Ajalooliselt on palju probleeme olnud noorte naiste müümisega. See oli väga aktuaalne teema veel 20. saj alguseski. Jalutasime veel Hong Kongi keskuses ning sealses pargis. Seal oli isegi tasuta sissepääsuga linnupark. Viskasime veel korra Aasia kirevatele lindudele pilgu peale. 
Hong Kong on ka suur shopingukeskus. Eriti hea hinnaga saab siin soetada kõrgmoekaupa. Vastavaid outlette on palju. Selliseid soodsama hinnaga poode polegi eriti palju. Õnneks leidsime oma vana lemmiku Esprit outleti ja Uniqlo poe. Sai veidi sooje riideid Eesti jaoks soetatud. Eestist ei taha üldse riideid osta, liiga ülepaisutatud hinnad on. Pärast õhtul kohvrit pakkides selgus, et asjad ei mahugi ära. Soojad riided võtavad ikka maru palju ruumi. Turu kohal elamine tasus ära – 15 min hiljem oli meil juba uus ja väga soodsa hinnaga saadud punane kohver. Hong Kong olevat ka toiduparadiis.
Noh, kuidas kellele. Mulle meeldis Vietnami toit igatahes rohkem. Niipalju, kui kohalikku toitu saanud olen, on see üllatusi täis olnud. Neile meeldib süüa veidi limase konsistentsiga kastmeid, mis pole jällegi minu eelistus. Mõned nuudliroad on küll ülihead olnud. Ilmselt oleksin üllatuslikele roogadele rohkem avatud, kui poleks nii pikk reis seljataga. Nii sõimegi eile hoopis Tai toitu. 
Samas selles mõttes on siin küll toiduparadiis, et erinevate maade köögid on esindatud. Olgu mis toidukoht tahes, kõikjal on ülikiire teenindus. Tuuakse menüü lauda ja minuti pärast tullakse tellimust võtma. Toit visatakse koos arvega lauale. Naersimegi, et siin pole mingit munemist, ega me pole ainsad kes süüa tahavad, 8 mln inimest on veel. Hommikust sööme üldse hotelli kõrval dineris, kus on täielik liiniteenindus täiesti uskumatu kiirusega.
Täna tegime veel päevatripi Macausse. See on endine Portugali koloonia, mis 90ndate lõpust on Hiina erihalduspiirkond. Hong Kongist saab sinna tunniajase praamisõiduga. Macau on tuntud oma suurte kasiinode poolest. Palju annab siin tooni Portugali valitsemisaeg. Kohalikud räägivadki portugali keelt. Samuti leidub siin euroopalikku õhustikku ja arhitektuuri. 
Ka pakutakse palju Portugali roogi. Lõunaks söödus küpsetatud riisiroog viis keele alla. 
Sealne vanalinn on väga võluv. Macau külastus oli ilus punkt meie reisile, midagi vähe teistsugusemat. 
Homme asume juba koduteele. Mõnus ootusärevus on sees, tahaks juba kõiki näha. Täna oli nii kuum päev ja päikse käes kõndimine oli paras väljakutse. Nüüd on sellest niiskest ja kuumast kliimast küll kopp ees. See on ilmselt Eestisse naasmise eel positiivne nähtus. Kuumas on tore veidi puhata, aga pikemas perspektiivis mõjub see loiutavalt. Ilmselt on Eestis algul veidi raske külmaga harjuda, aga samas ma nii ootan karges õhus metsas jooksmist. Muide, kõige kodusemalt selle 1,8 kuu jooksul olengi end tundnud Uus-Meremaal, kus oli tol hetkel talv. Troopika on vahel tore, aga mitte permanentsekt. Eesti loodust igatsen ka. Vahepeal oli selline kummaline kodutundeta olek. Ei teadnudki, kuhu siis kuulun. Loodan, et Eestis loksub see paika. Üldse on kogu eemaloldud aeg üheltpoolt lühike tundunud, teisalt on muljeid nii palju kogunenud, et see aeg tundub igavikuna. Täitsa kummaline tunne. Selle tõdemusega lõpetangi. Oli kord üks seiklusjutt, see seiklusjutt sai läbi. Tore oli seda blogi kirjutada, see on justkui mälestusteraamatu eest. Loodan, et see blogi andis meie kogemusi ja emotsioone vahetult edasi ning varustab ehk mõnd reisihuvilist kasuliku infoga. Kogu see reisikogemus on olnud hindamatu. Olen endale väga tänulik otsuse eest mõnda aega välismaal elada. Muidu oleks siiani Eestis, mõeldes, mis oleks olnud kui… Elu on liiga lühike kahetsusteks ning unistuste täitmata jätmiseks! 
Hue iidne linn, Hanoi, Sapa ja Halong Bay
Viimati kirjutasin Vietnami keskosast Hue linnast, kus veetsime ühe päeva. Sellest piisas iidse linna avastamiseks. Citadel oli uhke linnak, kus mitmeid templeid. 
Hue linna läbis jõgi. 
Koguaeg tundus, et meil on Vietnami avastamiseks aega küll. See oli illusioon. Ühtäkki avastasime, et Põhja Vietnami jaoks polegi eriti palju aega, eriti võttes arvesse selle suurust. Ruttu Hanoisse!
Sõitsime Vietnami pealinna öörongiga. Olin üsna skeptiline, aga täitsa okei kogemus oli. Seal olid neljased kupeed naridega, mis olid üsna mugavad ja voodipesu oli igati puhas. Tualett oli enamvähem okei, aga avaliku käimla kohta täitsaa hea. Jah, Aasias reisides ei pruugi sellised pisiasjad loomulikud olla. Rong küll loksus ja kolises öösel, kuid tänu kõrvatroppidele sain kenasti magada. Meie toanaabrid, kahe väikse lapsega Vietnami pere pidasid end ka vaikselt üleval ning lahkusid varahommikul. Me sõit kestis 15 h ehk kümnest õhtul keskpäevani! Üsna pikk reis. Aga jah, öörongid on täitsa head vahendid pikkade maade läbimiseks.
Hanoi on kiire ja suur linn, nagu Aasias ikka. Palju rollereid, lärmi, teenusepakkujaid ja müügilette. Pärast äärmiselt meeldivat vastuvõttu hotellis (soovitan 3b Homestay hotelli) suundusime linna avastama. Käisime järve ääres jalutamas, avastasime paleed ja kondasime niisama ringi.
Reisimise juures kõige väsitavam osa on millegi pidev otsimine – küll söögikohta, transporti jne. Hotell tegi meile pakkumise Sapa ja Halong Bay tuuriks, olles sealjuures tuuride vahel pidepunktiks ja vedajaks. Otsustasime kõik ühes pakkumise võtta.
Üks öö hotellis, kondamine Hanois ja oli taas aeg öörongiks. Tänu hotelli poolt kõige korraldamisele oli meil võimalik enne öörongi veel duši all käia. Jälle pisiasi, mis teeb reisimise palju mugavamaks. Rong saabus Lao Caisse juba kl 5 hommikul ja siis tuli tund aega bussiga sõita. Kui meie eest transport ära korraldati, ühte hotelli hommikueinet sööma viidi ning võimaldati veel veidi tuba ka kasutada enne tuuri, tänasime endit otsuse eest tuur võtta. Palju lihtsam ja mugavam.
Algas trekkimine. Hotelli ees ootasid kohalikud naised, kes ka meiega kõndimist alustasid. Jalutasime veidi tänaval, hops võssa ja matk alaku! Väga raske oli seal kõndida – oli mudane, libe ning tee viis pidevalt üles-alla. Lisaks ületasime ojakesi ning paarist bambusest ehitatud sildasid. Meil olid seljakotid ka veel turjal kogu ööbimiseks vajaliku kraamiga. Külanaised aitasid meid päris palju. Nad ise olid maastikuga väga harjunud. Paaril neist olid beebid seljas. Need titad olid nii rahulikud ja uimased kuidagi. Pidid terve pika edasi-tagasi retke külast hotelli ja tagasi vastu pidama.
Aga vaated olid vaeva väärt. Me ees laiusid imelised rohelised riisiterrassid. Nii tohutult kaunis! 
Kliima on mägedes veidi jahedam ka, mis tegi matkamise veidi kergemaks.
Matkasime hommikul kümnest kaheni, enne kui lõunat sai. Enne toitu kogunesid kõik meid aidanud külanaised me ümber ning hakkasid oma kaupa pakkuma. Korrutasid, et nad ju aitasid meid. Ostsime paar kotikest, mis olid tavapärastest suveniiride hinnast palju kallimad. Vägagi emotsionaalse väljapressimise ning ahistatuse tunne tekkis seal. Nad piirasid meid ikka üle viieteist minuti. Kogu me kaheksapealine grupp ostis midagi. Hiljem selgus, et need külanaised ei ole tuuri ametlikud abilised. Nad rändavadki Sapa alevisse, jälitavad matkagruppi, aitavad neid ning siis müüvad neile oma käsitööd. Päris kahju hakkas neist. Mõtle vaid, inimesed kulutavad terve päeva vaid selleks, et ÄKKI keegi ostab neilt asja, mille tegemiseks on neil veel omakorda aega kulunud. See olevat ainus viis seal külas natukenegi raha teenida.
Pärast lõunat viiski tee läbi küla. Meid viidi ühte hütti ka. Seal oli kivipõrand ning mööblit minimaalselt. Hütt oli nurgeline ja võis eristada kolme tuba. Oli lavatsi ja lauakesega elutuba, tulease veepotiga ning magamisosa kahe väga lihtsa voodiga. Kõik. Ja seal magavad kolm põlvkonda, sh lapsi on igas peres vähemalt 4-5.
Neis Sapa külades abiellutakse muidugi väga noorelt. Elu on väga lihtsakoeline. Pole raha, pole asju. Kohe üldse pole asju. Toitutakse oma põllul kasvatatud riisist. Seda enamasti ei jagugi müügiks. Meie visiidi ajal käis üks väike poiss ja võttis põrandal olevast metallpotist riisi. Väike lõunasöök. Nii et selline äärmiselt lihtne ja vaene elu. Turistid jätavad vahel mõne plastpudeli maha, millega lapsed mängivad. Ja nii nad elavad. Eluiga pole eriti pikk, ca 65 a on maksimum. Iga päev tehakse muidugi põllul tööd. Nägime seal palju inimesi töötamas.
Huvitaval kombel rollerid neist mõnedel olid. Igas aias olid ka kanad ja kuked. Oh ja ülipalju koeri ka. Nägime kõikjal ka kutsikaid. Samuti mängisid kõikjal kampade viisi lapsi. Raha pole, aga lapsi neil on palju.
Ööbisime kodumajutuses. Terve me grupp ööbis ühes toas, kus olid madratsid maas. Sel hetkel veidi kahetsesin kodumajutuse mõtet. Mulle absoluutselt ei meeldi võõrastega tuba jagada. Aga see oli vaid üheks ööks. Kodumajutus ise ongi siis kohalikega ühes majas. Olemuselt meenutas see lihtsamat puhkemaja kuskil Eestis, kus ongi vaid üks vannituba ja suur tuba magamiseks. Oleks ehk toredam tundunud, kui me kohalikku elu juba nii palju näinud poleks. Ega me oma võõrustajatega ei suhelnud. Nad kokkasid meile ja ajasid oma asju. Kogemus oli nii ja naa. Asendamatu vast mitte.
Õhtusöök oli rikkalik. Saime oma grupikaaslastega veidi tuttavaks – prantsuse paarike, paar tüdrukut Prantsusmaalt, Hollandi paarike ja üks vanem Prantsuse daam. Aga väga jututuju ei olnud. Olime ju ikkagi öörongis kolina ja raputamise tõttu kehvemini maganud, ülivara ärganud ja päev otsa keerulisi mägiteid läbinud.
Uni tuli magus. Öösel ärkasin, et vett juua. Kui hakkasin uuesti magama jääma, tundsin et miski kukkus mu peale. Ja liigutas mu peal. Panin taskulambi põlema. Meie voodis oli prussakas! Selline turske ja vinske kõva koorikuga sell! Mu suurim putukaõudusunenägu oli teoks saanud. Kaspar aitas teda tabada. Ta vahepeal LENDAS eest ära. Võehh! Õnneks ma olin nii väsinud, et suutsin pärast magama jääda. Ma üritasin mitte mõelda sellele, mis just juhtunud oli.
Kui esimesel päeval matkasime ca 14 km, siis teisel vaid 7. Tee viis taas rohkem läbi külade. Külastasime ka väikest koske. Vaated olid muidugi imelised. Sapa on kindlasti üks Vietnami reisi pärle. 
Sõitsime taas öörongiga Hanoisse. Kui kell 5 hommikul pärale jõudsime, oli meie hotellist üks poiss juba ootamas. Organiseeris meile takso, saime taas hommikust süüa, dushi all käia ja oligi aeg Halong Bay poole sõita. Sõit kestis pea 4 tundi ja olimegi sadamas. Seal oli meeletult palju kruiisilaevu. Hiljem kuulsime, et kokku on neid 500 ringis. Igas hinnaklassis, aga programm on enamvähem sama. 
Me valisime 3-päevase retke keskmise hinnaga laevas Carina ning jäime väga rahule. Süüa sai tohutult hästi. Iga toidukord oli 9 rooga ehk kolm käiku. Palju sai värskeid mereande. Kõik road olid väga maitsvad ja iga kord veeresime täissöönuna kajutisse. Tuba oli kah täitsa kena ja normaalmõõtmes, kajuti kohta üsna suur. Isegi aken oli. Nii et seda kruiisi soovitaks küll. Olime eelnevalt lugenud õudusjutte odavate kruiiside kvaliteedi kohta. Eks kehtib põhimõte, et saad, mille eest maksad.
Joogid, sh vesi, olid laeval tohutult kallid. Kohalikud käivad akna all paadiga kaupa müümas, aga seegi pole oluliselt parema hinnga. Veidi naljakas kauplemisviis, aga nõudlus reguleerib ju pakkumise.
Esimesel õhtul külastasime kalurite ujuvat küla. Kui Sapas olid inimestel vähemalt majad ja maa jalge all, siis seal pole sedagi! Inimesed elasid paatidel. Sinna oli isegi elekter veetud. Kõik nägi muidugi väga algne välja. Tegelikult oli üsna imelik nende igapäevaelu vahtida. Nukker ka.
Järgmisel päeval oli aktiivne programm. Käisime laguunis kajakkimas, siis ühe eraldiseisva ranna juures ujumas ja lõpetuseks pärlifarmis kah. Pärleid kasvatatakse samamoodi nagu austreid. Olles veetnud mõnusa päeva päevitades ning ujudes, hakkas seal farmis mul ühtäkki väga halb. Silme ees läks lausa mustaks ja oli tohutu pearinglus. Ilmselt oli tegemist kerge päiksepistega. Millal ma küll õpin, et päikse käes tuleb mütsi kanda? Päiksepiste intsident välja jätta, oli äärmiselt mõnus päev. Laguun ja kõik vaated olid väga kaunid. 
Õhtul nägime tohutult kaunist päikseloojangut. Halong Bays on nii meeletult palju rohetavaid veest kõrguvaid kaljusid. See teeb ala nii eriliseks. Tõesti kaunis.
Osades kohtades pidavat palju prügi olema, aga me seda ei näinudki.
Viimasel päeval käisime veel Üllatuskoopaid vaatamas. Need olid äärmiselt uhked ja suured. Lisaboonusena oli seal erivärvides valgustus, mis tegi koopa sisemuse veel põnevamaks.
Pärast kruiisi veetsime veel päeva Hanois. Otsime veidi kohalikku nodi, nautisime veel kohalikku toitu ja täna hommikul lendasime juba Hong Kongi. Oleme seda juba veidi ka avastada jõudnud. Loodan sellest ka kirjutada. 
Juba tuleval kolmapäeval jõuan Eestisse. Tohutult põnev on! Ootan juba väga!
Vietnami lõunaosast keskele – Saigon, Da Nang, Hoi An ja Hue
Tere! Oleks vist aeg Vietnami reisist kah kirjutada. Oleme siin juba nädal aega ringi rännanud.
Saigon
Lendasime kõigepealt Saigoni ehk siis Ho Chi Minh City-sse. Saigon ristiti 20ndal sajandil sotsialistliku presidendi järgi ümber. Juba lennujaamast hotelli sõites jäid silma sotsialistlikud embleemid – kõikjal lehvivad punased tähekese ja sirbi ning vasaraga lipud, samuti on näha nõukaajast tuttavaid postreid. Nagu oleks ajamasinaga rännanud.
Saigon oli tohutult elav ja hektiline linn. Rollerid sõitsid justkui parves koos, nagu oleks Tartu rattaralli stardijoonele sattunud. Aga linna üldmulje oli üsna puhas ja läänelik.
Peatusime otse linna südames melu keskel. Peatänaval oli ohtralt vilkuvaid bännereid, tohutult palju restorane ja õhtul baarimelu. Õlu on tohutult odav ja putkades müüakse võileiva moodi täidetud baguettesid. “Massaaz, massaaz” hüüavad paar neiut ja üritavad me teed blokeerida, flaiereid pihku surudes. Astume neist mööda, ise pead raputades. “Free beer with meal”, lehvitab üks mees me ninade all flaierit.
Suure tänava kõrval on turg, kus vietnamlased värsket kraami müüvad. Sealsamas madalatel plasttoolidel söövad paar meest nuudlisuppi. Lapsed jooksevad ringi. Kitsasse agulisse keerates näeb otse kohalike kodudesse, kus seinalaiused klaasuksed on pärani lahti. Sealsamas on kodune väike restoran, mille söögisaaliga samas ruumis on väike telekanurk. Peremees sahmib veidi restoranis ringi ja istub siis teleka ette plasttoolile õhtuseid uudiseid vaatama, end klientidest mitte häirida lastes. Kõikjal on sigisagin. Jah, me oleme Vietnamis! Täitsa tavapärane õhkkond ja eluolu ka muudes linnades.
Hommikul asume linna avastama. Jalutame kompartei peahoone juurest läbi, kaeme ooperi- ja postimaja, katedraali ja paleed
.
Vahepeal sööme imehead kalasuppi, mille kõrvale serveeritakse ohtralt värsket. Jess, lõpuks ometi, salatiline! Käime ka Sõjamuuseumis. Seal saame kinnitust, kui erinevalt võib ajalugu tõlgendada. Muuseumi kohaselt oli USA Vietnami sõjas ainuisikuliselt süüdi. Siinmail nimetataksegi seda “USA Sõjaks”. Ammu teada fakt ju, et ainult kaotaja pattudest räägitakse. Muuseum ise oli väga piltlikult kujundatud ning sõja erinevaid aspekte oli eraldi ruumides kirjeldatud. Maja ees oli ka sõjalennukeid ja tanke. Üsna väärt külastus.
Peaaegu terve päeva sadas vihma. Paistab, et Vietnami lõunaosas ei olegi vihmahooaeg pelgalt teooria. Samas linnatuuril oli kerge vihm suures kuumas pigem jahutav.
Paiksem basseinilebo Da Nangis
Veetsimegi Saigonis vaid ühe päeva ning lendasime seejärel riigi keskossa Da Nangi. Vietnam on veidralt pika kujuga riik, kulgedes üsna kaugele põhja välja. Vahemaad on siin üsna suured, Saigonist keskossa näiteks on üle 800 km. Me veedame siin riigis 18 päeva ja kui oleks tahtnud mööda maad keskossa reisida, oleks väga intensiivne tripp olnud.
Maandusime Da Nangis ja otsustasime veidi parema majutuse kasuks. Veidi kesklinnast väljas oli rannarajoon, kus Eesti standardite järgi sai superodavalt ööbida korralikus katusebasseiniga hotellis. Võtsime paar päeva hästi vabalt, pikutasime basseini ääres ja jalutasime niisama ranna ääres ja seal piirkonnas ringi. Seal oli niigi palju hotelle, kuid veelgi rohkem ehitusplatse. Tekkis küsimus, kellele nii ohtralt hotelle ehitatakse. Kas tõesti tasub ära ja kliente jagub? Piirkond paistis hiinlaste ja ilmselt ka aina rohkem venelaste meelispaik olevat.
Da Nang on meeletult kiirelt arenev linn. Jällegi oli linna üldmulje puhas ja meie hotelli piirkonnas oli ka väga kauneid elumaju. Elatustase ilmselt aina tõuseb. Õhtuvalguses hotelli katuselt oli eriti lahe jälgida tuledemängu. Pea iga kõrghoone ja sild oli erinevates värvides, mis vaheldusid. 
Jäin kogu selle hotellipuhkusega väga rahule. Pikal reisil lihtsalt ei jaksa koguaeg ringi kablutada, vahepeal tuleb niisama ka päikest nautida. Tore oli ka see, et meid ülendati tasuta sviiti, kus oli lausa süda laes ja puha. Vahel on tore veidi luksuslikumat õhkkonda nautida.
Vietnami toit
Seal piirkonnas oli muidu täitsa häid söögikohti, aga ükskord pakuti korraliku Vietnamipärase roa asemel kiirnuudleid eriti kehvas piprases kastmes! Võehh. Üldiselt süüakse Vietnamis palju suppi. Kohalik kauakeedetud veisepuljongiga supp Pho on kõige levinum, aga ka kohalik karri on pigem supp. Ma jään ikka truuks mereandidele, võin neid vist lõputult süüa. Baguettet pakutakse ka tihti, eriti hommikusöögi kõrvale.
Kui juba jutt toidule läks, siis me järgmises sihtkohas Hoi Anis sai eriti häid sööke. Proovisin scallopseid, erinevaid karrisid ja sõime baguettet kuulsas ja imeodavas kohas Hoi Ani südames. Seal restos oli alati järjekord. Ma pole elusees nii head täidetud baguettet saanud. Vietnami toidud on kuidagi kodused, aga maitserohked. Toidu kõrvale tuuakse tihti idudest ja maitserohelisest salat. Eriti maitsev on Vietnami pannkook, mis on nagu täidetud pirukas. See tuleb keerata riisilehe sisse koos kurgi, salatilehtede, viilutatud köögivilja ja mündiga ning veel kastmest läbi lasta. Mm, kui hea. 
Toidud ei ole eriti rasvased, isegi mitte praetud riis ja nuudlid. Noh ja nagu mainitud, supp on põhiline. 
Hommikuti pakutakse täitsa maitsvat omletti. Hästi palju on kohvikuid, mis pakuvadki vaid jooke. Vietnami kohv on üsna kange ning seda serveeritakse kondentspiimaga. 
Muidugi on enamasti menüüs ka värsked mahlad. Enamasti need ka on värsked ja väga maitsvad, aga ükskord pakuti mahla pähe apelsinisiirupivett, mis viis mitmeks päevaks mahlatellimise isu ära. No ja kohalik õlu on ka hea. 
Algul tundus tänavatoit veidi hirmutav, sest kõiki komponente hoiti soojas klaasi taga. Aga nüüd oleme igasugustes kohtades söönud. Täna näiteks einestasime kohas, kus polnud isegi menüüd. Midagi oli vietnami keeles seinal kirjas. Meile öeldi, et suppi saab ja näppudega näidati kolm ehk 30 000 dongi. Läks kaubaks. Laual olid keedetud vutimunad ja see saladuslik supp oli ka väga hea. Vist oli kalapallidega. Lauad olid imemadalad ja toolid sobiks Eesti mõistes lastetuppa. Aga tore kogemus oli.
Rätsep-ja laternalinn Hoi An 
Hoi Anis veetsime lausa 4 päeva – kaks kesklinnas ja ülejäänud aja An Bang ranna ääres veidi linnasüdamest eemal olles. Hoi An on tuntud oma nunnu vanalinna, laternate ja rätseptöö poolest. Hoi Anis on õhkkond rahulikum ja hubasem kui mujal linnades.
Rõivalemb hullus õmblussalongis
Hoi Anis on kõikjal õmblussalonge, kus näidistena mannekeenidel väga kaunid mantlid, ülikonnad ja kleidid. Me läksime pärast väikest hinnapakkumiste küsimist hosteli soovitatud salongi. Esimesel päeval tellisin kostüümi ja teisel päeval, noh, veel asju. Nad teevad kostüümi nimelt päevaga valmis ja saab juba proovima minna. Nähes, et tehti väga head tööd, tellisin muidugi veel asju, näidates eelnevalt väljaotsitud pilte. Kaspar tellis kah ülikonna, vestiga ja puha.
Raha läks planeeritust rohkem, aga see-eest sain riideid, mida olen ammu ihaldanud, aga pole poest sobivaid leidnud. Mind on nimelt õnnistatud mittestandardse kehaga, mis esindab suisa kolme suurust korraga. Lisaks olen lühikest kasvu. Seega olen siiani hästiistuvatest viigipükstest vaid unistanud ja teksade otsimine on õudusunenägu. Sydneyst ei leidnudki. Enamus kleite, mis pihast parajad, on õlgadest ja altpoolt veidi kitsad. Lisaks, ma loodan, et Eestis on seis parem, aga Austraalias oli viimasel hooajal vaid kohutavad 90ndate stiilis hilbud müügil. Mulle meeldib ja sobib naiselikum ja klassikaline stiil. Üldse peakski endale õmbleja otsima. Poodides müüakse üldiselt kalli hinnaga üsna kehvast materjalist kiirmoerõivaid, korralik rõivas on aga enamasti ülepaisutatult kallis, ERITI Eestis. Austraalias olid riided palju odavamad kui kodumaal ja soodukaid oli ka palju. Teab keegi Eestis head õmblejat? Mul on enamasti väga selge nägemus, mida kanda tahan… Aga poest neid komplekte ei leia. Nüüd sain südamerahus (aga eelarvesüümekatega, hehe) oma rõivastussoove realiseerida. Oh, mina ja riided, sellest võiks eraldi peatüki kirjutada. Igatahes, kes on huvitatud hästiistuvatest ja Lääne mõttes üliodavast, kiirest ja korralikust rätseptööst, võtke Vietnami tulles shopinguraha kaasa! Lisaks müüakse kõikjal Vietnami tehastes valmistatud firmakraami ja osavalt otsides võib leida üliodavalt originaalasju. Näiteks müüdi palju North Face jopesid, sildid küljes ja puha. Ja kui ka on järgitehtud, siis tõesti – üliosavalt ja ikkagi heast materjalist.
Jalutuskäigud Hoi Anis, Kaspari sünnipäev ja An Bang rand
Hoi an oli õhtuti eriti ilus, kui laternad olid põlema pandud. Neil käivad siin mingid pidustused, mille puhul lapsed on draakonkostüümides ja taotakse trummi. Nii me siis õhtuti jalutasime, laternavalgel, üle erinevate sildade kõiksugu lettide ja madalate vanade majade vahel. Vahepeal käisime oma vastvalminud riideid proovimas ja nii see aeg läks. Vanalinna sisenemiseks nõuti ka üsna krõbeda hinnaga piletit. Paljud turistid lasti niisama läbi. Et me ses loogikat ei näinud, läksime ringiga ja kõrvaltänavast sisse. Ka nii saab.
Kui oli aeg rannaosaks, kallas vihma kui oavarrest. Olime just saabunud uude majutuskohta. Vihma lubas ka järgmiseks päevaks . Mis seal ikka, olime tubasemad. Tulles lõunasöögilt tagasi, ootamas meid Kaspari sünnipäevatort, mille kodumajutuse omanik oli toonud.
Milline tore üllatus. Laulsime Kasparile kõik koos sünnipäevalaulu. Tort oli imemaitsev.
Üldse on siin majutuskohtade inimesed olnud ülisõbralikud. No tõesti, ülivõrdes. Alati naeratavad ja abivalmid. Seda soojust ja lahkust on raske kirjeldada. Ju on meil vedanud ka. Kohalikud tahavad iga asjaajamise puhul, et me istuks. Kas või minutiks, aga maha peab istuma. Teiseks nad suunavad alati ventilaatori otse me peale puhuma. Eks ikka, et meil palav poleks. Seda juhtub siis massaazis, söögikohtades jms. Kogu selle kuuma-ventika-konditsioneeri kombost oleme juba mitu päeva tõbised. Troopikas pole üldse tore haige olla,vaat et hullem kui Eesti kliimas põdeda.
Eile ehk viimasel päeval Hoi Anis ärgates oli ootamatul kombel vihm kadunud. Öösel oli jube ja hirmutav torm, aga hommikuks polnud taevas pilvepoegagi. Käisime ratastega veidi põldude vahel sõitmas ja imetlesime vaateid. Seal oli palju hanesid, polnudki eriti kukki ja kanu, kes muidu igal pool ringi tatsuvad. Härjad olid ka, paar tükki kümblesid kraavis. Nii palav oli, et see tundus täitsa ahvatlev jahutus.
Veetsime ka aega rannas, mis oli üllatavalt puhas ja puhta liivaga.
Lained olid ülisuured, nagu ikka ja ma chillisin niisama kaldaäärses vees. Ma ikka üldse ei usalda ookeanit.
Rongirännak ja esimesed muljed Huest
Täna sõitsime rongiga Huesse. Esimene rongikogemus möödus muidu hästi, aga rongijaamas tuli üks onkel, võttis agaralt me kohvri ja viis rongi juurde. Ta tegutses nii kiirelt, et ei jõudnudki teda takistada. Oli varahommik ja olime unised kah. Muidugi ta nõudis raha ehk MONEY. Andsime paar tuhat dongi ja ta polnud üldse rahul. Aga neist isehakanud teenusepakkujatest on küll kõrini. Ei jõua takistadagi, enne kui “teenus” on juba osutatud.
Läbisime 100 km mingi 4 h, aga vaated, mille pärast rongi valisime, olid täitsa kaunid. Rongitee kulges nimelt ookeani äärest. Kahjuks olid me kohad vale akna juures, aga midagi ikka nägime. Igatahes, Hue-t oleme vaid veidi avastanud. Siin on täitsa lahe park loomakujudeks pügatud põõsaste ja armsate aiamajakestega.
Homme pühendame veel päeva Hue-le ja siis öörongiga Hanoisse. Oeh, nn “kogemuse” mõttes võtsime selle viisi ja eks ta ole odavam ka, kui lend. Aga ma juba ette mõtlen, kas on väga jube kogemus. Üldiselt on selle reisiga standardid tunduvalt alalhoidlikumaks läinud. Tuba peab olema puhas, voodi, wc ja pesemiskohaga. Muu, nagu hubasus vms, on suva. Ümberringi on elu üsna lihtsalt laadi ja siis nagu polegi eriti muud vaja, kui et baasasjad oleks olemas.
Kniks ja kummardus, kes selle mammut-elevantpostituse läbi luges. Algul ei saa vedama, pärast pidama. Näeme peagi Eestis!
Avastades Kambodzat – Siem Reap, Angkor templid, ujuv küla, Battambang ja muud
Olemegi Kambodzas! Tulime siia eelkõige Angkor iidseid templeid avastama, kuid leidnud endi jaoks ka palju muud toredat. Esiteks üllatas linna väiksus. Vaid mõnekümne minuti sõidu kaugusel on väiksed külakesed ja maaelu.
Lennujaamas pidi taotlema viisat, mis oli üsna omamoodi protsess. Tuli anda täidetud avaldus, pass ja raha ning riigi masinavärk-konverei hakkas tööle. Pass ja avaldus läbisid viie kõrvuti istunud töötaja kiirkontrolli ning siis tuli passihunnikust enda püha dokument üles leida. Õnneks ei läinud kaua.
Astudes lennujaamast välja, tabas meid meeletult kuum ja niiske õhk. Nagu saunas! Hotell oli meile juhi vastu saatnud. Algas me esimene tuk tuk sõit! See on nagu väike kaarik rolleri taga ja põhiline vahend turistide sõidutamiseks. Hotell andis meile kõigepeale toa kuskil 0-korrusel tšillimisala kõrval. Täielik hurtsik ja veidi must kah, trellid akna ees. See ei saa olla õige! Küsisime tuba vaiksemas kohas. Ja anti sama hinna eest tuba 3ndal korrusel, palju avaram, sisustatum ja lausa kahe suure voodiga. Nii siin Kagu-Aasias on, alati tuleb suu lahti teha ja enda eest seista. Muidu saab pügada.
Esimesed kaks päeva veetsimegi templeid avastamas. Need on iidsete ehitiste kohta väga uhked. Osa neist üsna suured ka.
Teisel päeval võtsime giidi kah ja tema teadis rääkida rohkete seinamaalingute tähendusest. Seintele on nikerdatud pikad jutud. Uskumatu ikka, et 12.sajandil suudeti nii suursugused templid valmis ehitada. Giid selgitas, et templeid on kahte tüüpi – Budha ja Hindude omad. Hindu templid pidavat kõrgemad ehk jumalale lähemal olema. Budha templid täidavad rohkem kooli ülesannet. See on tänapäevalgi nii. Tänavatel võib märgata munkasid, kel üll oranzid ürbid ning pea paljaks aetud. Paljud noored poisid lähevadki mungaks eelkõige hariduse eesmärgil. Nad ei saa mujal koolis käia, sest tasuta koole pole piisavalt. Munki võetakse vastu nii palju, kui neid toita-koolitada võimalik. Natuke toetab riik, omal kohal on ka annetused. Mungaks võib minna ükskõik kui kauaks. Kas või paariks päevaks. Giid rääkis näiteks mehest, kes oli kolm kuud munk, võitlemaks alkoholismiga. Osa munki soovib oma pagoda ehk eraldusajal ajal pigem mediteerida, ka see on võimalik. Joogat nemad ei tee, vaid keskenduvad spirituaalsusele.
Kambodzat külastades ei jää märkamata riigi karm ajalugu. 70ndatel aastatel mõjutas riiki veriselt kohalike leeride vastasseis. Khmeeri reziim viis läbi genotsiidi, tappes 1,5-3 miljonit inimest. Meie giid oli sel ajal noor poiss. Veriseimal päeval tapeti nende külas 43 inimest. Sõjasegaduse tõttu ei saanud ta koolis käia, mistõttu ta läkski rahuajal mungaks. Nii sai ta keskhariduse alles 29 aastaselt. Ta rääkis oma sõpradest, kes jõudsid ülikooli alles oma 30ndate keskel. On ikka ambitsioon kõige kiuste elus edasi pürgida ja end harida. Kambodza kultuur ja ajalugu on seni külastatud Kagu-Aasia riikidest jätnud sügavaima mulje. Riik on kusjuures olnud Prantsuse koloniaalmaa, nii et ka sellekohaseid mõjutusi on märgata. Näiteks müüakse siin kõikjal veini ning hommikusöögiks on maitsvad baguetted. Samuti on osa arhitektuuri veidi Prantsuse mõjutustega.
Veidi pilte kah, ütlevad need ju rohkem kui tuhat sõna.
Siem Reap on ise üllatavalt hubane ja veetlev linn, mis ärkab ellu õhtuti, seda ilmselt päevase kuumuse tõttu. Õhtul aga avatakse turg, seatakse üles erinevad tänavatoiduletid, aega saab veeta Pub streeti arvukates restoranides. Alkohol on siin tohutult odav, vaadiõlu maksab vaid 0,5 USD. USA dollar ongi siin peamine valuuta, kohalikku rieli kasutatakse pigem peenrahana. Kokteile müüakse ka ämbrites, õlut isegi vaadikaupa. Pakutakse peamiselt Khmeeri ja Tai roogasid. Khmeeri toidud on äärmiselt maitsvad. Nad ei ole niivõrd vürtsikad, kuid väga maitserohked. Olen proovinud musta pipra kastet Lok-Loki, Amokit ja erinevaid karrisid, üks roog parem kui teine. Viimase aja suur lemmik on ka Tom Yami supp. Tänaval müüakse ka praetud skorpione ja madusid neile, kel ekstreemse toidu isu. Ülimaitsvad on ka putkades müüdavad banaanipannukad.
Reisi kolmandal päeval külastasime siidifarmi, veendumaks kui peent nokitsemist vajab kookonitest siidi valmistamine. Väga põnev on jälgida, kuidas valmistatakse materjale, mille päritolule igapäevaelus ei mõtle. Mitmed siidiproduktid ei olnud huvitaval kombel üldse nii silkjad, kui ma arvasin siidi olevat. Olid hoopid karedapoolsed, nagu vill. Aga kookon ise oligi hästi takjas, niiti siis silutakse vastavalt vajadusele.
Külastasime ka ujuvat küla, kus kohalikud elavad poolenisti järves. Majad on hästi kõrged ja peamiseks transpordivahendiks paat. Külakeses oli ka pooleldi vette ehitatud kool ja kirik. Sigu kasvatati vee peal puuris. Lapsed pladistasid vees, kohalikud ajasid oma igapäevaasju. Täiesti teistmoodi elukorraldus. Selle paadisõidu eest nõuti kohaliku standardi järgi üsna kõrget hinda, 25 USD.
Keset tuuri pakuti veel eraldi paadisõitu, toetamaks mingit kohalikku projekti. Me ei läinud õnge, ehkki püüti meis kalameeste vaesusest rääkides süümekaid tekitada. Mul on kahju küll, kuid proovin neid toetada, kasutades kohalikke teenuseid ja süües kohalike väikestes restoranides. Aga kõiki korraga aidata ei jõua. Pealegi ei tea iial, kuhu selle pealtnäha vaese kerjuse või projekti toetusraha läheb. Nii et kohalikke teenuseid tarbides aitame ilmselt kohalikke kõige tõhusamalt. Nad on siin kangesti ettevõtlikud oma väikeste äridega. Giid rääkis, et paljud kolivad Siem Reapi. Turisminduse tõttu on seal tööd, mida mujal pole. Kambodza on ikka üsna vaene riik, aga kohalikud paistavad usinad olevat. Ma usun, et kui nad saaks haridusele paremat ligipääsu, oleks siin palju spetsialiste. Praegu on aga paljude võimalus elatist teenida dollari eest turistide jalgu mudides.
Nagu ikka, kõik turistikas on vastava hinnaga.Kuigi netis hoiatatakse arvukate pettuste eest, on Kambodza kohalikud sõbralikud ja armsad. Inglise keelt oskavad ka hästi. Paistab, et nad pingutavad turismindusega rahateenimise eesmärgil. Balil oli rohkem naglam suhtumine, käsi pikka ja nõutakse ainult raha, ise inglise keelt oskamata. Eks siin Kambodzas ole turistimagnetite juures ka palju müügimehi, kuid kui selgelt pakutavast keelduda ning edasi kõndida, loobutakse järelkäimisest üsna pea. Hästi rahulikuks tuleb jääda. Me oleme tuure ja tuk-tuki juhte lasnud hotellil organiseerida ja saanud alati usaldusväärset ja kvaliteetset teenust. Palju tuleb oma instinkte usaldada. Kui miski ei tundu õige, siis enamasti ongi pettus või koorimine.
Aga tagasi ujuva küla juurde, tegime pilte ka.
Edasi sõitsime Battambangi linnakesse, mis on turistide poolt veidi vähem avastatud. Linnake ise on üsna vaikne ja rahulik ja ainsaks kaunimaks kohaks on jõeäär ning väike restoranide tänav. Siin näeb palju ehtsat kohalike elu. Eile võtsime tuuri. Kõigepealt viis tuk-tuki juht meid bambusrongi sõidule. See on põhimõtteliselt rööpal liikuv bambusest alus, millega veetakse külade vahel kaupa ja inimesi. Sõit sellel oli natuke hirmutav, aga ka väga lõbus. Ohutusstandardid on muidugi nullilähedased. Kui teine rong vastu tuleb, tõstetakse üks rong rööbastelt lihtsalt maha. Ma sain keset sõitu herilaselt nõelata, aga kohalikud hõõrusid paistes jalga teelehe, mingi vedeliku ja Vietnami salviga. Ma ei hakanud isegi küsima selle meditsiiniviisi kohta. Eks see Aasia reis olegi selline, et Lääne standardid tuleb unustada ja lihtsalt kohaliku eluga kaasas tiksuda ning mitte liiga palju stressata. Toiduga samamoodi, ma muudkui sisendan endale, et mu keha on piisavalt tugev, et uute bakteritega kohaneda.
Rongi peatuskohas üritasid lapsed käepaelu müüa. Nad oskasid üllatavalt hästi inglise keelt. Paraku ei jõua igalt pakkujalt midagi osta. Veidi nurkasurutud tunne oli seal kaubanduslõksus olla, kuid jäime endale kindlaks. Ma olen üldse selline tüüp, et mind nn nurka surudes ja mulle midagi peale surudes ütlen kindlalt ära. Ma lihtsalt ei kannata agressiivset müügitehnikat ning oskan müügimehi ignoreerida nii, et nad mulle asjade pakkumisest üsna kiirelt loobuvad.
Saanud bambusrongi sõiduga ereda mälestuse, sõitsime edasi Hindu templit kaema. Sai tohutult palju mööda treppe ronida. Kohalik väike poiss tuli meile tuult lehvitama. Ütlesime viisakalt teenusest ära, muidu oleks jälle pidanud raha maksma. Tempel ise oli huvitav, aga ei midagi uut.
Edasi käisime veel Killing Caves-e vaatamas. Selleks pidime lauspäikese ja meeletu kuumuse käes mäkke ronima. See kuumus siin on lihtsalt meeletu, tõesti nagu saun! Viimased kolm päeva ei ole sadanud, nii et vihmahooaeg tähendab siin vist pigem megakuuma aastaaega. Ei noh tõesti, ma olen meeldivalt üllatunud, olin kindel et iga päev sajab. Esimestel päevadel tuli pärastlõunal väikseid vihmasahmakaid ja üks kord natuke keset templikülastust ka. Eks näis, mis ilm Vietnamis on. Igatahes, nendes koobastes tapsid Khmeerid inimesi. Naiste ja imikute hukkamiseks olid veel eraldi koopad. Kaesin need kiirelt üle, aga ega pikalt seal kehva auraga kohas molutada ei soovinud. Üks kohalik poiss kleepus kohe külge ja tegi täitsa heas inglise keeles tuuri. Jätsime talle veidi tippi, tubli püüdlikkuse ja üsna sorava keeleoskuse eest.
Veel nägime ahve, kes õnneks ei olnud agressiivsed. Üks päev sõin Angkori templite vahel metsas jalutades õuna. See oli vale valik. Kõikjalt tuli ahve kindla sihiga see õun ära võtta. Aasias ei tasu metsa vahel kõndides puuvilja süüa! Nad vanad sunnikud tulevad kohe hammustama ja osa ahve on maru suured. Lõpuks viskasin viimasele väiksemale isendile tükikese oma õunast. Kaspar on ahvipeletuses juba meister.
Battambangi tuur oli hea valik, näemaks maaelu. Nägime palju põlde, kohalikke maju, kuidas lehma rolleri taga korvis veeti, kuidas kohalikud tööd tegid jms. See igapäevaelu nägemine ongi reisimise juures kõige magusam.
Täna on meil viimane päev Kambodzas. Sõidame peagi bussiga Siem Reapi ja homme Vietnami lennule. Natuke on reisiväsimust kah peal, ilmselt katsume Vietnamis väikse päiksepuhkuse peagi teha. Aga muidu on hästi tore! Kniks ja kummardus, kes viitsis selle mammutpostituse läbi lugeda. Tervitused palavad, kallistused ka!
Sulnis puhkus Lembongani saarel
Lembongani saarel veedetud aeg oli sulnis. Tõeline puhkus. Veetsime seal aega rolleriga ringi sõites, rannas jalutades, basseini ääres pikutades. Niivõrd mõnus on vahelduseks lihtsalt olla ja raamatut lugeda, teades et ainsaks päevaküsimuseks on, kus õhtustada. Kui varasemad reisid on olnud aktiivsed, siis selle reisiga tahan ka vabamalt võtta. Eestis ootab ees uue töö ja kodu otsimine, sellega kohanemine ja pikk pime talv. Ees ootavad uued algused ja loodetavasti põnev ning tore aeg, kuid praegu kogun selleks (päikse)energiat. Ja loen raamatuid! Oh, kui tore on lugeda! Kahjuks argipäeval töö kõrvalt ma ei jaksa lugeda nii palju, kui tegelikult sooviks. Ehk on asi selles, et mu töö üheks osaks on mahukate materjalide läbitöötamine? Igatahes, seda parem on puhkusel basseini ääres raamat raamatuhaaval lugusid endasse ahmida. Olgu tänatud Keskraamatukogu digikeskkond ELLU, kus suur valik raamatuid täiesti tasuta saadaval.
Lembongail käisime ka snorgeldamas. Olin juba ära unustanud, kui lummavalt kirev on veealune maailm. Meile taheti kangesti näidata sealset kala Manta Rayd, kuid kiuslik kala ei andnud näole. Tiirutasime umbes tund aega paadiga ringi ja giid muudkui üritas mõnda isendit tabada. Nende pesitsuskohas olid meeletud lained. Päris tükk tegu oli sellistes oludes snorgeldada. Kergelt merehädalise tunne tekkis. Manta Rayd lõpuks ei näinudki, kuid tore oli sellegipoolest. Korallid ja väiksed värvilised kalad olid ikka omal kohal. Sõitsime paadiga üsna kõrgetel lainetel, nii et see meenutas pigem ekstreemsõitu või karusselli. Ma olin väga lõbustatud. Üldse on mul veega veider suhe – paadisõidud, ka tugevalt loksuval alusel on mu lemmikud, kuid ise vette minnes ei meeldi, kui on suured lained ja ülepeavesi. Selline ettevaatlik veearmastaja olen.
Veidi pilte kah.
Stiilinäide kohalikust kassist Nad ongi sellised kiitsakad, mitte nagu Lääne volaskid.
Nautleja.
Romantika ja lebodiivanitega kohvikud rannas.
Reisisellid.
Saarepuhkus oli ka äärmiselt romantiline. Selleks ei peagi midagi tegema. Lihtsalt ongi iga õhtusöök merevaatega päikseloojangu saatel ja jalutuskäigud rannal tähtede all. Või koos rolleriga saart avastada, sattudes imekaunitesse türkiissinise veega randadesse. Täitsa mõnus on rollu tagaistmel peiksist kinni hoida ja koos uusi kohti avastada. Nii õnnelik on olla nii.
Eile tähistasime meie esimesest deidist kahe aasta möödumist. Oh, see aeg on olnud imeline ja pole piisavalt sõnu selle kirjeldamiseks. Oleme üksteist täiustanud, hoidnud ja toetanud ning iga päev suudab ta mind vähemalt korra südamest naerma ajada. Armastus on ikka imeline, mõelda vaid, et ma kaks aastat tagasi sellesse põhimõtteliselt ei uskunudki. Vaene Kaspar, kes algul pidi minusuguse okkalise skeptikuga vaeva nägema, aga noh tulemus on seda väärt.
Aga reisi juure tagasi tulles -leidsime saarel ka super massaazikoha, kus käisime suisa kolm päeva järjest. Seljamassaaz oli nii tugev, et kohati oli tunne justkui keegi sõidaks teerulliga üle. Aga just sellist massaazi oligi vaja, et kontoripinge õlgadest välja saada. Ma ei ole elus just liiga palju massööre külastanud, aga enamasti on surve liiga väike olnud ja hea tugeva kondiväänamise asemel rohkem silitatakse. Noh, nüüd sai kolm korda järjest küll ahhetavapanevat valu tunda, kuid nii pingevabu õlgu ma varasemast ajast ei mäletagi. Arutasime Kaspariga, et kas normaalsed inimesed lähevad massaazi ja lõõgastuvad seal, mitte ei pea tundma põrguvalu, et pärast mingitki efekti oleks. Meil mõlemil on pigem neid kondiväänajaid vaja. Aga Balil on tõesti häid massööre ning teenus ise äärmiselt soodne – keskmiselt 7 eurot. Pole paha, või mis?
Aga niimoodi lõõgastavalt see puhkus möödus. Nüüd veedame viimase öö Kutas ja homme hommikul lennule. Hotell asub täpselt lennujaama ja mošee vahel ehk ühelt poolt tuleb usulaulu ja teiselt lennukimüra. Lembonganis elasid me maja läheduses mingid hullumeelsed ajatajuta kuked, kes pea ööpäev läbi kiresid, nii et vahelduseks huvitav teistsugune müra. 🙂
Hullumeelset ja närvilist Kutat avastada polnud üldse isu, käisime hoopis lähedalasuvas kaubanduskeskuses kinos, ostsime snäkke ja veedame aega hotellitoas. Nagu penskarid, noh. Iga õhtu varakult oma toakeses, paar osa sarja ja magama.
Homme jõuame juba Siem Reapi Kambodzas ja TÄPSELT kuu aja pärast koju Eestisse, juhuuu! Osa minust on juba nii põnevil, tahaks juba kõiki näha ja muljetada! Ja noh, huvitav ka, et mis tööpakkumised ees oodata võiks ja nii. Eks ma ikka loodan, et mu väljamaist kogemust väärtustatakse. Piilun juba praegu tööpakkumisi, aga CV saadan mõnele alles siis, kui kandideerimise lõpptähtaeg lähedal mu kojusaabumisele. Oh nii põnev! Tervitades
Esimene rollerisõit, kuidas laine Kaspari peaaegu kaljult alla kukutas ja Lembongan saare võlud
Tänane päev on olnud nõnda seiklusrikas, et tahaks kohe blogida. Proovin seda esimest korda telefoniga teha ning loodan, et see väga vormitult välja ei kuku.
Eile jõudsime Lembongan saarele, mil suurust alla kümne ruutkilomeetri jagu. Saar asub Balist kiirpaadiga pooletunnise sõidu kaugusel ning on oma olemuselt võrreldes Gili ja Lombokiga veidi vähem turistide poolt avastatud.
Kohe saabudes lummas siinse vee sinisus. See kohe kutsub vette! Veoauto, mis siin saarel on bussi eest, tõi meid meie majutuskohta. Broneeritud bungalo üllatas meeldivalt. Siin on mõnus aiake basseiniga ning meie vannitoal pole katust! Muidu igati moderne ja kõrgete seintega, aga ülalt lahti. Väga lahe ja troopiline lahendus. Igatahes, igati mõnus peatuspaik.
Sealsamas oli ka baar basseiniga, mis justkui kadus ookeanisse. Istusime seal ka veidi ja nautisime vaadet.
Seejärel käisime Devil Tear kaljul. Taamal olid sildid, et tuleb olla ettevaatlik. Olimegi ja kalju äärde ei läinud. Aga sellest ei piisanud. Kaspar seisis kaljul, kus lainega pritsis veidi vett. Ma seisin veidi eemal. Äkitselt tuli Kaspari suunas suur laine. See oli talle ülepea. Teate ookeani tõmbe tugevust? Juba all rannas olles oli tunda, kuidas laine tuleb ja lahkudes proovib justkui kaasa vedada. Mul oli all rannas pahkluuni vees laine tulles tükk tegu, et end püsti hoida. Ja nood lained ei olnud mul ülepea. Üks laine ulatus mul rinnuni ja see juba viskas mu valusalt maha piki liiva libisema. Ja Kaspar oli kaljul! Ehk see oli libe. Õnneks on tal hea tasakaal. Ma nägin eemalt, et laine tuleb. Oohh, see millisekund, kus Kaspar üleni laine all oli, see oli kohutav! Ta jäi püsti, aga kui ta oleks kaljult kukkunud, siis ta ilmselt eluga pääsenud poleks. Ja ma vist polekski suutnud püsti jääda, kui ma oleks laine alla jäänud. Jube! See juhtum pani mõtlema, kui habras see kõik ilus on. Süda peksles veel pikalt ja põlved olid nõrgad. No ma olin vaid pealtvaataja. Kasparil oli ju veelgi jubedam. Ja vanaemale rahustuseks – ausalt, me oleme ettevaatlikud. Tohutu liiklusega kohas ei rentinud isegi rollerit. Tohutu lainega ei uju. Aga seda ohtu nii kaugel kaljuservast ei osanud ette teada. Edasipidi oleme veel ettevaatlikumad.
Ülejäänud päev oli rahulikum. Sõitsime teistesse randadesse ka. Ega siin ujumisrandu palju polegi, igal pool kas paadid või kalavõrgud. Päeva viimane peatus oli Mangrove mets. Tee sinna oli eriti logu, auk augus kinni. Lasime endale mangroovipuude paadituuri ka teha. Need on tohutute juurtega puud. Paadisõit oli mõnus lõõgastav. Nüüd lebotame oma majutuskohas bassu ääres. On olnud elamusterohke päev. Ma kiusan ennast veel natuke trenniga ka, tänu Blogilates videotele ei ole isegi reis vabanduseks viilimisele. Õhtul randa kuskile restosse sööma ja homme paarutame taas rolluga ringi. Kuulmiseni!
Bali vol 2 ehk aeg lõõgastumiseks
Päev päevahaaval hakkas Bali aina enam meeldima. Harjusime Ubudi sigina-saginaga ja õhtuti istusime oma bungalo terrassil, juures sidrunheina teed ning soojust ja loodushelisid nautides. Oleme pea iga päev massaazis käinud ja üldse Aasia rütmis elama harjunud. Palju oleme ka maitseelamusi saanud. Vana hea – algul ei saa vedama, pärast pidama.
Ühel ööl ajasime end kell 1:30 voodist üles, et minna vulkaani päiksetõusu tripile. Ubud alles suikus ööunes, vaid mõned koerad asjatasid ringi. Hotelli vastuvõtus möirgas keegi norsata, ilmselt öövalvur. Saime veidi oodata, kuni minubuss mürisedes meie tänavasse keeras. Öömatk alaku!
Pärast umbes tunnist sõitu viidi meid Kintamani lähistel asuvasse kohvikusse sööma. Kõik öömatkalised olid sinna kokku korjatud. Matkalisi oli päris palju, sada vast ikka. Meile anti Bali tavalist hommikusööki banaani pannkooki ning pärast lühikest einet sõitsimegi vulkaani jalamile. Matk öös on midagi täiesti uut ja erilist. Oli päris jahe, kuid niikui mäkketõus algas, hakkas vägagi soe. Tee mäkke oli väga järsk ja kivine. Järgides taskulambi valgusvihku, otsisime jalale toetuspinda. Mida edasi, seda järsemaks. Kuid niimoodi massis liikudes polnud hirmus, pealegi oli meil kuuese grupi peale kaks väga abivalmit giidi.
Ja siis olimegi mäe tipus! Taevas hahhetas, kuid oli endiselt pime. Ja külm! Brr, kui külm! Kell oli umbes kuus hommikul, olime juba neli tundi üleval olnud ja sellest paar tundi mäkke roninud. Aga meeleolu oli ülev. Sellistel hetkedel ei panegi väsimust tähele, lihtsalt hea ja eriline on olla. Meie ja loodus. Ja noh, umbes sada inimest veel.
Pikkamööda läks aina valgemaks. Kuni taevasse ilmus punane kera, mis läks aina heledamaks. Uus päev, uued võimalused! See päiksetõus jääb kauaks meelde.Tagasi matkates läks aina palavamaks. Allatulek oli raskemgi kui ülesronimine, sest libisemise ja kukkumisoht oli suur. Alguses vaat et libisesime liivas mäest alla. Järseim koht läbitud, peatusime ahvide vaatamiseks. Sealtsamast oli ka näha vulkaani suitsemist. Selline veider vaatepilt. Üks ahv arvas, et minu õlg on sobiv koht istumiseks. Tšillis natuke ja hüppas maha. Ma imestan, et minu juurde tuli, sest meil polnud ahvidele banaane ega muid nänne pakkuda. Aga vedas, sain toreda pildi ja mälestuse. Naljakad tegelased need ahvid. Armsad ka. Aga vaadake pilte parem. 😊
Päiksetõusu etapid
Mina ja ahv. Meigita ja magamata, Kaspari pusa seljas – ahv on pildi peategelane!
Ülejäänud aja Ubudis veetsimegi niisama ringi uidates. Käisime veel riisipõldude vahel jalutamas ja vaatlesime kohalike elu. Ubud on tuntud puutöö poolest. Seal oli niivõrd lahedaid puidust asju müügis, täitsa kurb et need meil kotti ei mahu. Aga suur puidust lamp niikuinii ei mahuks. Lisaks saab kõikjalt osta maale, isegi riisipõldude vahelt. Enamasti viljeletakse abstraktset kunsti, aga leidus ka näiteks kauneid mandalapilte. Oi, kuidas sisustaks nendega! Ja kui midagi osta ei soovi, siis lahedaid kujusid leidub kaunistuseks igal pool. Kohati veel eriti uhkeid. 
Aga ega rohkem polegi midagi öelda. Naudime. Algus oli veidi okkaline, kuid nüüd oleme Baliga väga rahul ja mõnus on. Täna saabusime Nusa Lembongan saarele, mis on kui väike paradiis täiesti uskumatult sinise veega. Kirjutamiseni!
Esimesed muljed Balist
Asusime Uus-Meremaalt lennule varahommikul. Veetsime lendude vahelise aja Ilona juures, kuhu Uberdasime esimest korda elus. Sydney lennujaamast lahkudes rongiterminali minnes tuleb tasuda ca 12 AUD nii et Uber tuli isegi odavam kui rongiga sõita. Vahemärkusena tõdesime Kaspariga, et tulevikus ei võta odavlendu, kui see väljub liigvarastel või -hilistel tunidel. Kui lennujaamahotell ja lendude vahepeal kulunud summad kokku liita, siis ei olegi eriti vahet kallima lennu maksumusega. Me ei ole niivõrd päkkerid, et suudaks ööd lennujaamas veeta jms, mis need kulud kaotaks.
Õhtul jõudsime Balile, olles ärkvel olnud 21 tundi. Ajavahe lisas meie ööpäevale koguni 4 tundi. Juba Denpasar lennujaamas tervitasid meid juhid. “Taksi? Taksi, Sir? Where you from? Taksi?” Algul hakkasime ise hotelli poole kõndima, kuid vandusime siiski alla ning võtsime veidi eemalt takso. Üritasin kahe juhiga läbi rääkida, aga ikka pakuti ulmehinda (ca 10 AUD, kuigi hotell asus vaid mõne km kaugusel). Rampväsinuna polnud minust vaidlejat, nii et lasime selle hinnaga end ära viia. Esimene ülelaskmine Balil. Järgmine päev sõitsime Uberiga üle tunni Ubudisse ja maksime vaid veidi rohkem. Sometimes you win, sometimes you lose. Nii meil siin Balil on läbivalt olnud.
Hommik Kutas. Peatänaval on meeletu liiklus, kõikjal turistid. Lennujaama lähedal olin näinud Roti ehk pannkoogikohta. Viimati sõime Rotisid hommikusöögiks Malaisias. Arvasin, et ju neid söögiputkasid tuleb Kuta keskuses ka ette. Kõndisime Kuta poole, ise head söögikohta otsides. Aga pole ju! On Aussi grillikohti, Burger King, sushirestorane. Värske mahla eest tahetakse 4 AUD, mis on vaid natuke vähem, kui Austraalias. Kuta ongi austraallaste pelgupaik talve eest, kuid poleks arvanud, et see koht on nii ära lörtsitud ja läänekas. Sõime siis 16 AUD eest omletti, jõime cappucinot ja lootsime, et Ubud on palju rahulikum koht.
Kõigepealt oli vaja teha väike shoping. Mul polnud päikseprille ega plätusid. Kaubanduskeskus oli väga läänekas jälle, aga sain vajaliku. Saime ka SIM kaardi osas kaubale ning raha välja võetud. Guugeldades oli valuutakohtade osas palju petuskeemide hoiatust, nii et see tundus turvalisem variant. Meil on spets travelcard ka tehtud, nii et mingit protsenti ei võeta vahelt. Muide, Austraalias on Indoneesia ruupiale väga kehv valuutakurss, nii et seal ei tasunud raha vahetada.
Uberdasime end Ubudisse, mis on tuntud spirituaalse õhkkonna poolest. Jooga, orgaaniline toit, meditatsioon riisipõldude vahel, rahu. Need on kõikjal reisiarvustustes Ubudi märksõnad. Nii võis olla veel 5-6 aastat tagasi. Tegelikkuses on siin tohutu liiklus, kõikjal uute hotellide ehitus, moekad turistihindadega lääne söögikohad ja lärm. Spirituaalsusest pole haisugi, täielik linn.
Meie bungalo asub kärast eemal. Ok, riisipõlde siin on ja me majake asub troopilise aia keskel. Oma verandal istudes tunneb lõõgastunud õhkkonda ja linnud siristavad. Aga Ubudi südames on lood täiesti teised.Esimesel päeval shoppasime jälle – minule bikiine, Kasparile plätusid jms. Proovisime ehtsa Indoneesia toidu ootuses läänepäraste kohvikute asemel väikseid koduseid söögikohti. Ikka pettumus, turbonuudlid ja liigõline riis. Jalutasime niisama Ubudis ringi ja õhtuhämaruses leidsime ühe kitsa vaikse kõrvaltänava. Lõpuks! Armsad Bali-pärased restoranid ja hinnad peatänavaga võrreldes kaks korda odavamad. Proovisime riisiveini Bremiga kokteile ja näksisime kõrvale India leiba dippidega.
Aed me bungalo ümber
Kodulähedane riisipõld
Järgmisel päeval külastasime ahvimetsa. Ahvid olid vahvad ja armsad, ent ka pealetükkivad. Kõik väärtasjad tuleb ära peita, sest nad on osavad vargad. Me ei jõudnud Kaspariga ära imestada turistide ülbust. Sildid hoiatavad, et ahve ei tohi häirida ning beebiahvidest tuleb enda turvalisuse huvides eemale hoida, sest emaahv võib vastasel juhul rünnata. Tark turist topib aga oma enekapulga oma asju ajavale ahvile otse näkku. Inimesed silitavad beebiahvi ning imestavad, kui emaahv ühte näppijatest hammustab. Üks ahv saab turistilt kätte AEROSOOLIpurgi ning turistid imetlevad, kui ahv selle purgi lahti teeb. Ahvid ei pakkunudki nii palju üllatusefekti, kui need lollakad turistid. Justnimelt lollakad. Loomaparke külastades tuleb sealseid reegleid austada. Punkt.
Jalutasime ahvimetsa kõrvalisemas kohas, Kasparil oli seljakott seljas. Kaks ahvi hüppavad talle külge, üks selga. Töö oli kiire ja korralik. Ruttu seljakoti lukku avama. Kaspar ajas röövlid seljast ära ning ähvardas kriminaale Go Pro pulgaga, kui need teda hammustada tahtsid. Ma olin päris hirmunud, aga lõpuks andsid ahvid alla ja ei proovinud enam rünnata. Hiljem nägime, kuidas needsamad ahvid teisi turiste varitsesid ja ründasid. Need olid ka ainsad agressiivsed ahvid, keda nägime.
Kaks Ahvimetsa kriminaali seljatatud, läksime kalaspasse. Teate küll neid kalu, kes jalad siledaks näksivad. Seda proovisimegi. Naljakas kõditunne oli, aga jalad sai mõnusalt siledaks. Ma lasin veel pediküüri teha ning Kaspar jalarefleksoloogiat, mis oli küll rohkem niisama jalamassaaz. Siis sõime leitud kõrvaltänavad head Indoneesiapärast lõunat ning võtsime kaelamassaazi, mida tehti väga osavalt ja piisavalt tugevalt. Hakkamegi seal salongis käima, tänaseks pidime lausa bookingu tegema. Spateenused on siin odavad – pediküür 9 AUD, massaaz 6-10 AUD, kalaspa 15 min 5 AUD.
Enne päikseloojangut avastasime veel üht kõrvaltänavat, mis viis riisipõldude vahele. Seal oli nii ilusaid vaateid kui rahulikku õhkkonda. Tabasime kohalikke end jões pesemas ja oma asju ajamas. Üks koer asjatas põldude vahel, naised kandsid raskeid asju peas, rolleriga veeti ehitusmaterjale. Roller on siin põhitegelane, paljudel teekestel ei saagi autoga sõita.Õhtust sõime sealsamas kõrvaltänavas. Proovisin suitsuparti banaanilehes, mis pakkus super maitseelamust. Autentne õhtusöök kahele koos eelroa ja joogiga 13 AUD. Bali reis hakkas paremaid tuure võtma.
Jalutuskäik riisipõldude vahel
Riisipõldude vahel uitamas Reisi kolmandal päeval oli meil selle Uberi juhi kaudu võetud autojuht. Terve päev (10h) 70 AUD. Foorumi järgi oli paar aastat tagasi odavam. Praegu on Balil kõik hinnad veidi kallimad, kui googeldades näitab. Kõrghooaeg on ilmselt tipus. Aga Euroopa standardi järgi ikkagi megaodav. Toon hindu välja juhuks, kui keegi plaanib Balile tulla ja soovib sellist infot.
Palusime end esimesena kohviistandusse viia. Viga nr 1 – eeldasime, et ta viib meid sinna tuntud kohviistandusse, mida Tripadvisor näitab. Aga ei, ta viis meid ühte väiksemasse. Üks kohalik tüdruk tegi meile seal väikse tuuri, mis oli üsna tore. Nägime erinevaid taimi alates kohvist kuni zenzennijuureni. Siis tehti degustreerimine, pakuti 13 sorti teed-kohvi tasuta. Eriti maitsvad olid sidrunheina, rosella -ja mangotee ning kookoskohv. Mm, nagu iiriskommijook! Vaid Luwak kohv oli tasuline, proovisime seda ka. Oli hästi kange ja maitserohke, aga minu jaoks veidi liiga kange. Luwak on nn “kassikakakohv”. Jah, teatud liiki kass sööb neid ubasid, seedib ja väljutab ning neid ubasid siis töödeldakse. Luwak uba oli palju väiksem kui näiteks Arabica.
Pärast seda “tasuta” degustreerimist oli konks ka – meid suunati poodi, kus müüdi väga turistihinnaga teed-kohvi. Me ikka ostsime ühe paki, oli ikkagi tuuri tehtud ja degustreeritud. Aga ikkagi veidi paha tunne jäi sisse. Mulle ei meeldi läbipaistmatus, aga Balil tuleb pea iga teenuse/asjaga lisahind kuskilt juurde. Söögikohtades lisatakse maks juurde, mis on kas 5, 10 või lausa 15%. Tehakse muidu tore tuur, aga eeldatakse et ostad kohaliku standardi järgi megahinnaga asja. Rahalehma tunne on siin reisides peal ja koguaeg tuleb hindu üle küsida, korrata, kas või telefoni peal näidata. Turult asju ostes kauplesin ka, näiteks pashmina salli hinda sain tunduvalt alla. Hea kauplemisnipp on algul mitme asja vastu huvi näidata ja justkui hind läbi rääkida. Siis öelda, et üht neist ikka ei taha. Kohe antakse “special price”. Ma kogemata avastasin selle, kui proovisin kleite ja üks ikka ei sobinud. Taheti ikka mitu asja maha parseldada.
Asi polegi niiväga hinnas. Näiteks söögikohtade puhul turistihinda makstes ei saa ka head autentset toitu. Aga ma ei süüdista kohalikke. Turistid on selle nõudluse tinginud. Noh et tuled teisele maale päikest püüdma ja hea süüa tuttavat pitsat. Me Kaspariga olemegi autentsuse osas nõudlikumad turistid. Arutasime, et ehk Malaisia ehtsate kogemusteta oleksimegi Balil pakutavaga väga rahul. Ja kes tahabki vaid päikest püüda ning pole valmis oma mugavustsoonist väljuma, sellel ongi turistikohas tore. Aga niisamuti võime me pettunud olla, kui ehe asi on turistide meeleheaks ära lörtsitud.
Tulles tagasi autojuhi juurde, pidime ka temaga vaidlema. Hakkas väitma, et minu tahetud tempel on liiga kaugel. Rõhutasin, et ta meil ju 10ks tunniks ja aega on. Muidugi oli. Jõudsime kõik kohad läbi käia. Liiklus on siin ikka meeletu, 20 km läbimine võtab mitu tundi aega. Aga nägime ikoonilist Tanah Lot templit, samuti Beratan jõe ääres asuvat kuulsat templit. Nende ümber oli palju vahvaid pisikesi majakesi, ilmselt palvetamiseks. Ohvrialtaritele jäetakse enamasti lilli ja viirukeid, aga ka kõiksugu pisikesi tarbeesemeid. Lillede ja viirukite jätmise rituaali näeb kõikjal tänaval ka. Nii et palju on tunda viirukilõhna. Templisse pääsemiseks peavad nii naised kui mehed end korralikult katma, lühikeste riietega sisse ei saa.Päeva lõpetasime Goa Gajah iidses “Elevandikoopa” templi juures ja Tegalagang riisipõlde imetlemas. See templikoobas oli väga lahe ja iidne. Niisamuti oli templite lähistel kaunis lopsakas loodus.
Ikooniline Tanah Lot
Igal pool leidub kujusid, aga eriti templite juures
Danau Beratan
Iidne Goa Gajah
Tegalagang riisiterrassid
Ärge valesti aru saage, Bali on väga ilus ja kindlasti saab siin ka spirituaalsust kogeda. Lihtsalt turistilõksu on lihtne sattuda. Nende riisiterrasside vahele võikski uitama jääda. Palju on ka toredaid kohalikke, kes ei ürita sente välja pigistada. Näiteks meie bungaloomanik esindab tuntud aasialikku külalislahkust. Iga hommik oma laia naeratuse ning banaanipannkookide ja eksootiliste puuviljadega platsis. Siis me istume terrassil, sööme ja kuulame linnulaulu.
Oma osa võib ka reisiväsimus mängida. See neljatunnine ajavahe andis tunda ning iga hommik ärkasime liiga vara, ringiliikumist on palju olnud. Nüüd oleme mõne päeva chillimalt võtnud. Uus-Meremaa jättis kah nii vapustava mulje, et selle tasemele on raske küündida.
Vaid päev on veel peasaarel jäänud ja siis lähme juba väiksele saarele rannapuhkusele. Kirjutamiseni!
Imeline aeg Uus-Meremaal vol 2
Aeg on niikaugel, et juba homme varahommikul väljub meie lend Sydneysse ning seejärel Balile. Uus-Meremaa reis on möödunud tohutult kiirelt ja elamusterikkalt. Internetti jagati karavanparkides näpuotsaga ja seetõttu peate nüüd ühe mammutpostitusega leppima. Viimase öö veedame aga lennujaama lähedal hotellis ning lebotamise kõrvale on mahti ka blogida.
Sõitsime pikalt läbi Southern Scenic Route, peatudes erinevate vaatamisväärsuste juures. Nägime ära kaunid kosed, ronisime pimedas Limestone koopas, jalutasime metsas ning imetlesime autoaknast vaadet. Ma ei usu, et ükski teine Scenic Route on nii pikk, kui seda on Uus-Meremaa lõunasaare oma – kolme päeva sõit ja kui tahaks iga kauni vaate juures seisatada, siis … Ei liigugi väga edasi. Ilmaga vedas meil ka terve reisi vältel, vaid alguses ja lõpus tuli paar päeva vihma. Muidu olid päevad selged ja päikselised.
Lõpuks jõudsime fjordide juurde, esimene peatus Te Anau. Sealt saab kuulsa Milford Soundi juurde, kuid linn ise oli ka äärmiselt veetlev. Imekaunis järveäär, rahulik õhkkond, värske õhk, ümbritsevad mäed… Kaunis talvel, kuid kindlasti imeline puhkamiskoht ka suvel. Te Anaus peatusime karavanpargis, mis rabas meid imeilusa modernse ja SOOJA vannitoaga. Karavanpargid on Uus-Meremaal väga korralikud ja puhtad, kohati isegi paremad kui Aussis. Aga ruumid on karavanparkides nii külmad! Ja hommikul tehakse enamus kohtades vannitoa uks pärani lahti. Te kujutaks ette, et Eestis novembris hoiaks ust pärani lahti? Siin ja Aussis täiesti normaalne nähtus. Te Anau karavanpargis oli nii kaunis ja soe vannituba, et tundus lausa luksusena. Lisaks asus park järve ääres, sest jällegi…vaated.
Käisime kaks õhtut järjest mööda järveäärt jooksmas. Päikseloojangu värvid mängisid järveveel, külm õhk karastas ning.. Üllatan ilmselt, aga VAADE oli kaunimast kaunim. Lisaks oli mõnus end pärast autos istumist intensiivsemalt liigutada.
Sõitsime kohe järgmisel päeval Milford Soundi kruiisile. Nii kruiis ise kui kogu fjordide looduspark oli imeline. Seal leidus koski, lumiseid mäetippe, hülged puhkasid kalju peal. Nagu muinasjuttu oleks sattunud. Tee Milford Soundi oli järsk ja käänuline, kohati oli ka laviinioht ja peatuda ei tohtinud. Ja mis oli väga kummaline – seal oli troopiline mets. Äärmiselt veider oli jalutada lopsakate troopiliste taimede keskel, kui eemalt paistab lumine mäetipp. Siinne loodus on hämmastav lihtsalt. Poleks uskunudki, kui oma silmaga ei näeks.
Milford Soundi imelisuses veendunud, võtsime suuna Queenstowni poole. Alles linna lähistel lõppes Southern Scenic Route, aga enne oli pikk sõit mägedes piki järve. Lõpuboss vaade, nagu Kaspar arvas. Queenstown on äärmiselt nunnu suusakuurort linn, kuid ehk veidi liiga kommertslik. Kohalikku elu polnudki eriti näha, rendimajad ees ja taga. Linn kihas, inimesed olid ilmselt just mägedelt suusatamast-lauatamast naasnud. Käisime kuulsat Fergburgerit söömas, mis maitses tõesti hea. Pidasime aru, kas tahame ehk mõnda ekstreemsust teha või suusatamama minna. Otsustasime seekord siiski mitte kumbagi teha. Ekstreemsuste nagu näiteks Paraflight jaoks oli külm. Mis suusatamisse puutub, siis ringi sõita, matkata ja suusatada ei jõua kahte nädalasse mahutada. Me tahaks aga eelkõige maad ennast avastada. Piltidel Queenstowni vaated.
Ööbisime Queenstowni lähistel ajaloolises Arrowtownis. See oli nii armas ja ehe linnake väga koduste palk-ja kivimajakestega. Karavanpark asus täpselt mägede vahel ja oli üsna täis, eelkõige talvespordisõpru. Üks noormees magas isegi telgis! Tundub veidi ekstreemne, sest õues on öösel miinuskraadid. Aga ellu ta jäi, olevat terves mäevarustuses maganud.Ja siis jõudsimegi juba Wanakasse. See on samuti suusakeskne linn, kuid palju ehedam ja armsam. Käisime siin ka kuulsas Paradiso Cinemas, mis oli kodukootud kinoke, kus saalis istuti omanäolistes sohvades ning vaheajal pakuti sooja värsket isevalmistatud küpsist. Kino ise oli üsna väike ja eramajasse sisse seatud. Üldse lokkavad Wanakas kodukootud ärid. Kinost üle tee oli sisse seatud putka, kust sai kiviahju pitsat, mis oli imehea. Ostsime ühest putkast kreppe, taaskord suurepärane maitseelamus. Pannukad kodutehtud või, soola, karamelli ja vahukoorega – maitse oli nii super, et tekkis küsimus, kuidas ma varem nii ideaalse kombo peale ei tulnud. Wanaka on minu mõtteis ristitud Lõunasaare toidupealinnaks.
Vaated enne Wanakat ja matk lumes
Wanaka lähistel on imelised matkavõimalused. Esimesel päeval matkasime Diamond Lake juurde. Matk oli lühike, kuid palju oli mäest üles ronimist. Kohe järgmisel päeval tegime Roy Peak matk, mis võttis 6 tundi! Oli see alles raske, jalad olid üsna makaronid pärast selle läbitegemist. Matk algas mägilehmade karjamaalt, aga mida ülespoole, seda lumisemaks läks. Lõpus tuli väga ettevaatlik olla, sest mägi oli järsk ja väära sammu korral oleks võinud libiseda ja kuskilt alla pudeneda. Päris tippu viis järsk, kitsas ja lumine tee. Vaid Kaspar tegi selle tipu läbi, ma ei tundnud piisavat enesekindlust, et seal turnida. Üles oleks ehk veel saanud, aga alla…päris hirmus oli sealtki alla tulla, kuhu ma ronisin. Aga vaated olid imelised. Matk ise oli kogu ronimisega raske ning korraks tekkis isegi küsimus, miks me üldse sinna ronima läksime. Aga see eneseületustunne oli seda väärt. Kokku matkasime 16 km ja 1578 m kõrgusesse. See on esimene mägi, kus ma kokku nõnda palju roninud olen. Alla minnes oli tunne, et see matk ei lõpe kunagi. Aina käänak käänaku taga, taustaks ringi kalpsavad jänesed ja mägilehmad, kel meist suva oli. Lõpuks jõudsime siiski oma vännikese juurde, kokkasin kiirelt lõuna, ise näljast kokkukukkumise äärel olles. Võite vaid ette kujutada, kui väsinud me õhtul olime. Aga päeva loeme kordaläinuks ning meeldejäävaks. Lihasvalu jalgades meenutas matka veel mitu päeva.
Matk Diamond Lake juurde ja jääs olev Diamond Lake. Järgmisel päeval asusime taas teele. Külastasime imesinise veega Blue Poolse. Ma ei mõista, kuidas saab siinmaal ojakestes niiii sinine ja puhas vesi olla. Sõitsime taas kauniste vaadete taustal (seda vaateasja pole vist enam mõtet mainidagi, kõlan nagu katkine plaat juba), kuni jõudsime Fox Glacieri linna. Seal asub liustik (mis peaks olema tõlge glacierist) Kõigepealt õhtustasime pubis. Väljas söömine on Uus-Meremaal üsna kallis, aga toit on see-eest super. Ja kohvikud on hubaselt sisustatud. See on Eestis ka tavaline, aga Aussis näiteks mitte. Kaspar võttis pubis Lamb Shank Pie ja ma veise ning mõlemad praed olid ülihead. Üldse on siin toit ehe. Poes näiteks müüakse küpsiseid, mis on tehtud päris võist ja munast, tänapäeval on see ju haruldane kui küpsetis pole munapulbrist jms tehtud. Aga pole ka ime, kui enamus Lõunasaarest vähemalt on kaetud lamba-ja lehmakarjadega. Põllundus paistab ausees olevat.
Mägilehmad ja vaade Roys Peak matkal
Glacier eriti ägedat muljet ei jätnud, nii et sõitsime aga edasi. Hommikul blokkis tee lehmakari. Üks naine ajas neid ATV-ga karjamaale, kuid selleks tuli teed läbida. Ummik Uus-Meremaa stiilis. Külastasime ka Lake Mathesoni, millest kujunes üks reisi tippelamusi. Järve kohal kõrguvad mäed peegeldusid järveveelt vastu, justkui olekski tegemist peegliga. Meil vedas muidugi ilmaga ka, oli päikseline ja tuulevaikne. Taaskord üks loodusime nägemine kirjas! Tegime kaameraga palju pilte, sest tahame reisi kauneimad vaated kunagi oma koju fotolõuenditele trükkida lasta. Kujutan seda pilti juba oma elutoa seinal rippumas. 🙂
Teeummik ja peegeldus järvelt
Ja siis ei olnudki enam pikka juttu. Käisime veel Punakaiki ehk Pancake Rockse vaatamas. Need on miljoneid aastaid tagasi tekkinud moodustised, mis näevad välja kui pannkoogikuhi. Tee sinna kulges ookeani äärest. Austraalia Great Ocean Roadile tegi see igatahes silmad ette!Pannkoogikivide juures oli kohvik, kus pakuti – oh üllatust, pannkooke. Proovisime peekoni-banaani-vahtrasiirupi-vahukoore kombot. Maitses hästi, kuid algul tundus väga veider kombinatsioon. Aga see ongi reisimise üks osa, proovida uusi maitsed.
Pannkoogikivid, kohvik ja peekoniga pannukad
Ja siis sõitsimegi reisi lõpp-punkti Christchurchi, kus veetsime öö. Hommikul käisime veel kohvikus kohvitamas ja oligi aeg campervan tagastada ning hotelli tulla. Käisime veel lähedalasuvas India kohas sööma ning puhkame niisama. Eks reisiväsimust on ka natuke. Lend Sydneysse väljub varahommikul, siis lööme 8 h aega surnuks. Homme õhtul peaksime juba Balile jõudma.
Reisi kokkuvõtteks tuleb nentida, et Uus-Meremaa on imeline, suurepärane ning pakub tohutult palju. Kaks nädalat on minu arust absoluutne miinimum selliseks reisiks. Kindlasti tasub rentida auto ja kellele vähegi kämpimine meeldib, võiks campervani rentida. Nii säästab tohutult toidu pealt, kokates ise ning selline reisimisviis annab rohkem vabadust. Minu jaoks andis campervani kogemus reisile lisaväärtust juurde. Samuti säästab campervaniga reisides majutuse pealt. Hotellid on siin väga kallid, aga öö karavanpargis (k.a elekter) maksis 30-40 NZD. Karavanparke on mitmesuguseid, aga kõigis on korralik pesemisvõimalus, köök, elutoaruum ning pesupesemisvõimalus.
Eriti heaks abimeheks on Campermate äpp, kust saab arvustuste põhjal kogu vajaliku info parkide kohta. Uus-Meremaal on imeline talvel reisida, aga kindlasti suvel ka. Ongi hea, et praegu külm on, muidu oleks igal pool pikemalt peatuda tahtnud. Meil oli veel plaanis Lõunasaare teist otsa ka külastada, aga ei jõudnud. Ja ometi liikusime tempokalt edasi, oleks aega olnud, siis oleks igasuguseid põnevaid asju teinud- rafting, langevarjuhüpe, suusatamine, ratsutamismatkad, kanuutamine jms, suvel on kindlasti megamõnus ka näiteks Wanaka järve ääres puhata. Siin on ka imelisi mererandu. Kindlasti tahaks ükspäev siia riiki tagasi tulla, Põhjasaart avastama näiteks.
Kõigele eelnevale ja rabavale loodusele lisaks saime Uus-Meremaal ka toiduelamusi – imeline jäätis, omapärased juustud, maitseküllane vein, põnevad maitsekombod, ehtne ja puhtast toorainest toit. Linnades-külakestes on põnevat ja ajaloolist arhitektuuri näha. Leidub põnevaid muuseume. Uus-Meremaa pakkus mulle palju rohkem, kui ma eales oodata oleks osanud. Lahkun suurepäraste muljetega ja tänan pika pilve maad külalislahkuse eest.
Esimesed päevad Uus-Meremaal
Oleme jõudnud juba veidi Uus-Meremaad avastada. Siin on ikka täiesti uskumatult suurepärane loodus! Lisaks on kogu üldmulje kuidagi..puhas, ka linnades.Karavanpargid on ka väga puhtad ja korralikud olnud.
Teisel reisipäeval ärkasime üsna varakult. Check-out enamus karavanparkides on juba kl 10 hommikul. Karavanpargis meid vastu võtnud tädike soovitas kohalikust pagariärist läbi hüpata. Olevat kuulus koht, isegi telekas ehk “telly-s” figureerinud. Võtsime sealt magustoiduks muffini ja kohvi…mm, kui ehe maitse ja mahe kohv! Seejärel sõitsime mööda linna ainsat suuremat tänavat pidi välja. Linn ise oli nii armsake, palju puidust maju ja kõik jättis koduse ning hubase üldmulje.
Eelmise päeva põhjal ei olnud aru saada, milles peitub Uus-Meremaa teede erilisus. Nüüd hoomasime seda juba veidi rohkem. Tee lookleb mägede vahel, on kurviline ja tihti ka kitsuke. Vaated paitasid silmi. Rohelised mäenõlvad, kõikjal palju lambaid, sekka ka lehmi, kitsi ja ka sigu. Taamal väiksed valged majakesed. Taevas leidusid mõned imelikult pikad pilved, mille järgi see maa on oma hüüdnime saanud. Kuid muidu oli ilm päikseline.
Jõudsime lumistele mäetippudele aina lähemale. Meid tervitas Lake Tekapo, mille puhas sinine vesi moodustas mägedega ilusa harmoonia. Kõikjal oli vaikne, vaid linnud laulsid ja parklas leidusid mõned karavanid. Jalutasime mööda järveäärt, imetlesime vaadet ning hoolimata külmas, ka ilma. Rahu ja lõõgastus olid me ainsateks kaaslasteks. Niimoodi ma kirjeldakski Lake Tekapot – imekaunis rahulik koht, kus levis hea aura. Üldse tajun alles nüüd, looduses olles, kui lärmakas ning heitgaasiline oli suurlinn. Ma ei kuulu nii lärmakasse kohta. Ilmselt see tükk oligi puslest puudu.
Lake Tekapo
Pimeda hakul jõuame väiksesse külakesse karavanparki. Omanik võtab meid lahkelt vastu ja soovitab meil hommikul pingviine vaatama minna. Võtame selle kindlalt plaani. Hommikul ärkame varakult, kuid puhanult. Hea uni on vist jällegi maal looduses viibimise teene.
Tee randa, kus pingviinid pidavat veest välja tulema, on taaskord käänuline ning veidi kruusane. Kuid jõuame ilusti kohale. Astume vännist välja ja asume majaka kõrvalt teelt randa sammuma. Kõikjal on jänesed. See koht on justkui loomade paradiis – vaikne, rahulik ja inimkauge. Kõnnime rannale lähemale..ja seal nad on! Mõned pingviinid pikutavad niisama, kolm tükki paterdavad vette. Tunnen end nii elevil ja õnnelikuna, nagu väike laps. Kahtlustan, et reisimine toobki minus sisemise lapse välja, kes alles avastab maailma ja suhtub ümbritsevasse vahetult.Jalutame mõne aja pärast edasi. Koht ise on ka väga kaunis, isegi sombune ja vihmane ilm ei riku seda. Tekib nii eraldatud tunne, kuid see on mõnus. Vaid meie ja loodus. Ja kivid…ei, hülged! Üks hüljes pikutab kaljul. Hakkame temast ohutus kauguses mööduma..selgub, et seal on veel hülgeid. Seal nad pikutavad, ühtides kivide värviga. Ja taamal on neid veel. Kui ehe, kui puutumatu, kui kaunis looduselamus! See jalutuskäik toob mulle veel pikka aega naeratuse suule.
Seal need pingviinid olidki
Hiljem sööme parklas hommikust – campervani mõnud. Keedame putru, joome kohvi ja muljetame. Olesklemine ei kesta kaua, sest kasutame päiksevalgust maksimaalselt ära. Võtame suuna ülikoolilinnakese Dunedini poole. Seal on tunda Tartu hõngu, hariduslinnade värk vist. Kuigi nii Austraalia kui Uus-Meremaa on mõlemad nn “uus maailm”, kohtab Uus-Meremaal miskipärast rohkem ajaloohõngulist arhitektuuri. Mulle see meeldib, tekitab linnale justkui iseloomu juurde. Dunedinis on ka maailma järseim tänav. Seal jalutades tekib mäest ronimise efekt. Aga inimesed elavad siin, tänav on pikitud täis väikseid elumaju. Kõik on harjumise küsimus.
Dunedin raudteehoone
Külastame ka Dunedin Settlers Museum-i. Muuseum on väga moderne ning väljapanekud efektsed. Näeme kõike alates esimeste asustajate laevareisist (mis kestis UK-st tulles 3 kuud!) kuni tänapäevani välja. Lisaks värvikatele kirjeldustele on eksponaadid väga lahedad, alates naiste ratsasadulast kuni esimeste pesumasinate ja autodeni. Ja seda kõike tasuta sissepääsuga! Seejärel sööme ühe kiire pitsa. Õnnistatud olgu Tripadvisor, kust saab vaid minutitega teada linna parima pitsakoha. Tänapäeval on reisimine äärmiselt lihtsaks tehtud.
Haagissuvila 1920ndatest Täna sõitsime läbi Southern Scenic Route, peatudes mitmete vaatamisväärsuste juures. Esimene peatus oli Cannibal Bay. Ranna juures oli kõrge mägi, kus sõid lehmad. Täiesti tavaline karjamaa, eks. Aga tee sinna oli nagu arvutimängus. Nii kitsas ja käänuline, kuid Kaspar on hea juht ja ei võta asjatuid riske. Saime selle kenasti läbitud, kuigi natuke hirmus (ja samas põnevuse närvikõdi) oli küll.
Ilm oli veider. Kord sadas, siis paistis päike. Klõpsisin autost fotokaga pilte. Need vaated on niii suurepärased! Ikka nõlvad, lambakesed, taamal meri. Nägime ka vikerkaart merest tõusmas. Ühel kaunil kaljul tegime lõuna, taaskord ei väsi kiitmas camperiga reisimise mugavust. Segasin meile kokku salati ja sõime eelmisel päeval juustupoest ostetud juuste. Taustaks oli vaade ookeanile. Päeva lõpetuseks käisime veel Uus-Meremaa kõige lõunapoolsemas punktis. Tee sinna läbis karjamaad, mis oli üsna mudane. Jalad poris lirtsumas, jõudsime kohale. Uskumatu, et see on Lõunapoolusele üks ligemaid punkte! Ja need vaated… Roheline mägine karjamaa ühtimas merevärvidega. See vaade on üks mu lemmikumaid. Ime siis, et ma end siinmaal nii koduselt tunnen. Vaadake pilte ja veenduge ise. Mitmed pildid on autoaknast klõpsitud.
Lõunapoolseim punkt
Lõunavaade campervanis. Ja nüüd on käes õhtu. Istume campervanis. Käsipagasiga reisimise miinus – istun siin, tekk ümber ja ainus pikem pluus seljas. Jah, meil on pesupäev (õhtu). Kaspar küll dramatiseeris, et KUIDAS ta oma dressid ja teksad pessu annab, aga pesu pesema minnes ta ei külmunudki surnuks, nagu ta ise ennustas. Noh, tal jäid vähemalt mingidki püksid jalga. Nõnda see (reisi)elu meil siin käib, läbi huumoriprisma. Muide, siin karavanpargis on püsielanikke ka, kes ELAVAD karavanis. Jah, mingi telgike on ka lisaruumiks juurde monteeritud ja niimoodi siis elavad. Täna öösel pidavat -2 kraadi olevat, aga meil on õnneks soojapuhur ja magame vänni lae all, kus niimoodi kahekesi pesas on soe. Uus-Meremaal on tore!
Seikluslik elu 